Hea tuju laul (heliline välksissekanne)

Siin Belgias on Vijf TV-l mingi programm, kus iga reede näidatakse tantsufilme (à la Dirty Dancing, Flashdance, Grease jne). Programmi reklaamimiseks on teleinimesed valinud laulu, mis mul alati tuju rõõmsaks (või rõõmsamaks) teeb. Ja muidugi ka terveks päevaks kummitama jääb...

Vaheraport

Belgias on vahelduseks jälle soe (eelmisel nädalal sadas veel rahet). Selle paari väga kuuma päeva põhjal, mis ma aprillis korraks nägin, ei ole ma Brüsseli suvest ülemäära vaimustunud, sest tundub, et siinsele kandile on kohane selline Tartu lämbus, kus kõik kleebib. Igatsen oma armast meretuult! Aga noh, parem soe kui külm. Ja sooja ilma eriline pluss on muidugi see, et sel nädalavahetusel õnnestub mul minna oma selle suve esimesele grillile.

Viimased nädalad on möödunud suhteliselt kiirelt ja värviliselt. Olen jõudnud käia vähemalt kolmel väga erineval kontserdil: Gotan Project Tallinnas, Mika Antwepenis ja Gogol Bordello Brüsselis. Viimane (New Yorki mustlaspunk) oli ka kerge ellujäämiskursus, kuna täis saalis kehtis reegel, et kas hüppa ise või jää hüppajate alla. Lisaks väljendas publik oma vaimustust täis õlletopside (plastmassist, õnneks) õhku viskamisega, nii et "õllelõhnalised riided" omandasid mu jaoks õhtul kodus täiesti uue tähenduse. Kontsert ise oli muidugi äge ja kogu see ellujäämispalagan andis üritusele ainult vunki juurde.

Lõpetuseks info kõigile neile, kes nagu mina, avastasid Ikeast ilusa kilu ja muna pildiga karbi ning tundsid juba vaimusilmas keelel kiluvõileiva maitset: see kilu seal karbis on roosakat värvi ja maitseb nagu soolane piparkook! Et kindlasti mitte mycket bra.

Alternatiivturism

2-päevane bussireis osutus oodatust palju mõnusamaks:
a) Poola oli võrreldes minu viimase bussireisiga (klassireis 2001. aastal?) tunduvalt kenamaks läinud. Ja tänu uutele (?) kiirteedele muutunud ka palju kiiremini läbitavaks. Kuigi maastik oli kena (õites lilled, puud, rohelised põllud jne), olid meie põhielamuseks siiski metsatukkades poseerivad maailma vanima ameti esindajad, keda autojuht rõõmsasti "kevadekuulutajateks" kutsus. Kiirelt mööda tuhisedes õnnestus ainult nii palju tõdeda, et nähtavasti on turgu igale vanuseklassile.
b) Minu suureks üllatuseks ja kergenduseks ei pidanud me ühtegi ööd bussis veetma, mistõttu oli isegi teisel sõidupäeval enesetunne meeldivalt okei.
c) Reisiseltskond oli mõnus.
d) Bensujaamades (vähemalt seal, kus me peatusime) saab kaardiga maksta. Ja üldmulje on pea kõikjal puhas ja kena.
e) Ühelgi meie 5st kaassõitjast ei olnud tulnud mõttesse kaasa pakkida suitsuvorstivõileibu. Või küüslauguvõiet.

Ka võin nüüd peale 2-päevast põhjalikku audiotutvust tõdeda, et ei, see ei ole mul ainult mingi poos, et mulle Meie Mees ja Jüri Homenja ei meeldi. Ja et Kivirähu "Aabitsa kukk" Tõnu Oja esituses on hea kuulamine.

Tuhapilv-schmuhapilv

Oeh. Peaksin praegu olema lennukis teel Brüsselisse, aga ilmselgetel tuhastel põhjustel ei ole ma seda mitte. Seisan nüüd hoopiski uskumatult totra valiku ees: kas istuda homme hommikul väikebussile, mis jõuab kohale heal juhul öösel vastu neljapäeva, või oodata, kuni taevas selgineb. Õnneks ei istu ma kinni kuskil hallis lennujaamas, vaid oma kodus. Tuhapilv-schmuhapilv!

-----

Apdeit: pakin 2-päevaseks bussireisiks toidukotti ja vaatan ohates telkust, kuidas Siim Kallas räägib lennuliiklusest....

Äriidee (hooajaline niššitoode)

Minu pühade-eelne kaubandus-oh-la-la: Brüsselis saab supermarketist osta värvitud ja valmiskeedetud mune. Tuunitud munade sortimendis domineerivad igasugused bling-bling-värvilahendused ning vikerkaaretoonid (mitte eraldi, vaid kõik ühel munal), puudu on klassikaline sibulakoorekarva oranž ning teate-küll-need-saksa(?)-odavvärvides-leotatud-tuhmid toonid. Seega Eesti toodangule nišš oleks täitsa olemas :)

Märts oli tormiline. Algas leinamarsiga ning lõppes Budapesti tühjadesse majadesse ehitatud trendikohtade avastamisega. Vennaskonna kontserdile ei jõudnud, see-eest nägin elus esimest korda laivis inglise jalgpalli ning jõudsin tulemuseni, et staadionil saan isegi mina mängu ilust aru ning elan kaasa.

Lisamärkusena: jõudsin täna hommikul juba 1. aprilli nalja ohvriks langeda. Nimelt teatas TripAdvisor mulle, et nüüd on neil avatud uus rubriik, kus saab oma kosmosereisist muljetada. Mõtlesin, et oh, äge, nad on paarilt kommertskosmonaudilt (need, noh, kes oma süstikutripi eest mõned millid välja käisid) mingid reisimälestused vms välja pressinud. Aga ei. Tuli välja, et on tüng. Eriti lame, mu arvates: kui on juba olemas Virgin Galactic, siis kosmosereisiteemaline aprillinali on TripAdvisori poolt suhteliselt lühinägelik. Brrr. Lohutan end mõttega, et Estonian Airis on minu lennukikapteniks olnud Juri Gagarin (ilma naljata, nimekaim!).

Peegel, peegel...

Mul on tunne, et mind kisub palju enam blogisse kirjutama mõni kogemus Eestist Belgias kui näiteks vahetu kokkupuude Belgia kultuuriliste iseärasustega (kui tegu just ei ole millegi ennenägematuga à la konstateering, et pesumasinate koht on siinkandis keldris, mitte näiteks vannitoas). Aga eks see on paljuski seetõttu, et siin ei ole ju mu päris kodu ja lisaks mind ka hirmsasti paelub see teema, et millist aspekti Eesti kultuurist eksporditakse ja kuidas ja kas ja üldse ja miks...

Täna käisime Euroopa Parlamendi liikme Indrek Tarandi korraldatud filmiõhtul, kus Jaak Kilmi ja Kiur Aarma tutvustasid ja näitasid dokut "Disko ja tuumasõda". Film oli tõesti äge - ma viimasel ajal tajun väga värskendavana neid hetki, kui meie hirmus kurba okupatsioonielu näidatakse kerges absurdikastmes. Pealegi - teema on ju viimase peal. Tundus, et ka rahvusvahelisele publikule meeldis. Doku sai läbi, algas kohtumine autoritega. Ja ma pean ütlema, et kuigi mulle on Kilmist ja Aarmast ajakirjanduse vahendusel igati sümpaatne mulje jäänud, siis oma filmi esitlemisega jäid nad küll hätta. Tea, kas see tuli keelebarjäärist, pikast reisist Brüsselisse või sellest, et nad on selle sama filmiga juba mõnda aega ringi tiirutanud (või ei motiveerinud asjaolu, et saalis polnud tõenäoliselt ei ajakirjanikke, ei filmilevitajaid?), ent nende vastused ka kõige elementaarsematele küsimustele olid läbi mõtlemata ja segased.

See on mul muide juba teine vastav kogemus Brüsselis, kus teose (mõlemal juhul filmi) autor(id) on hädas oma loomingu esitlemisega. Tekib juba tunne, et Eesti Filmi Sihtasutus peaks oma hoolealustele korraldama esinemiskoolitusi. Või panema neile südamele, et enne, kui publiku ette astud, ole kena, mõtle läbi, mida sinult võidakse küsida ja mida sa tahaksid vastata. See ju ometi ei peaks ühelegi kunstnikule üllatusena tulema, et keegi uurib, mis teda teose loomisele ajendas. Või kust ta inspiratsiooni ammutas.

Ühesõnaga, kallid Eesti filmiloojad, mõelge veidi ka publikuga suhtlemise peale, sest ükskõik kui hea su film on, lõpuks jääb ikka kõrvu kõlama see viimane autori selgitav märkus.

Paari nädala pärast sõidame Luksemburgi Vennaskonna kontserdile. Saab näha, kuidas Trubetskyl selle publikuga suhtlemisega on... :)

Kevadpinin

Sattusin praegu täiesti juhuslikult Vitaya pealt saatele "Monarchy", mis on tele-reality Briti kuninglike elust. Ja nagu muuseas räägib tänane osa kuninganna visiidist Tallinna. Terve ekraan on täis sõbralikke ja veidi kohmetunud Eesti nägusid. Brittide tseremooniameister (?) teatas just, et Estonia is known for getting everything done but usually at the last moment. Ma ei teadnudki, et see rahvusliku eripärana käsitletav on :)

Viimased paar nädalat on olnud suhteliselt toimekad. Üle-eelmisel pühapäeval käisime Binche'is vastlakarnevali avaüritusel, kus nägin muuhulgas maailma kõige aeglasemini liikuvat rongkäiku ning ohtralt multifilmi "Up" tegelaskujusid. Päris-päris karnevalist, kus Gilles'ideks riietunud meesterahvad rahvast apelsinidega loobivad, jäime siiski ilma, kuna ei viitsinud enam teisipäeval (vastlapäeval) väikelinna külmetama sõita. Kuuldavasti oli apelsiniga pihta saamine isegi haiget teinud.

Eelmisel pühapäeval aga saabus meile külla pariisitar Kärt, kellega väisasime erinevaid Brüsselis toimunud EV aastapäeva üritusi ning üritasime süüa kohalikku klassikut - rannakarpe friikartulitega. Tuli välja, et panime hooajaga mööda: rannakarpe ei saa mitte nendes kuudes, kus on sees r-täht, vaid nendes, mis lõppevad kombinatsiooniga -ber. Nii et tuleb septembrini oodata.

Kevadest nii palju, et nägin täna hommikul keldris selle hooaja esimest sääske.

Must leib (tarbimishõnguline sissekanne)

Pisikesed kulinaarrõõmud on ikka üle prahi. Eriti veel siis, kui tegu on viilu musta leiva, paari kohukese, hapukoore ning jääkülmas ootavate pelmeenidega, mida saab siinkandis vaid vene või äärmisel juhul poola poodidest. Nägin täna ka esimest korda oma lemmik slaavi äris "Ivan i Marija" (Boulevard de l'Empereur 27) ühte Eesti toodet: šprotid tomatikastmes. Enamus seal müüdavast kaubast näib olevat kas Lätist (Laima ruulib), Leedust või siis müstilist segapäritolu (à la venekeelsete kirjadega kohukesed, mis toodetud Saksamaal). Teine mõnus pood on place Jourdani vahetus läheduses asuv "Scanshop" (aadressi ei tea), kust leidub muuhulgas Karlfazeri šokolaade, sidrunipipart ja Domino küpsiseid.

Poola poodidega mul veel seni mingit erilist äratundmismomenti pole olnud (tatar on seal hallikarva ja pelmeenid kartulitäidisega (??)), aga tundub, et poolakatel on siin elu päris hästi korraldatud - avastasin hiljuti Schumani kandist isegi ühe poola juuksuri! Mind intrigeerib nüüd mõte, et äkki poola juukselõikus on midagi eriti eksootilist ja rahvusspetsiifilist...

Liit(u)misi

Viimase kahe nädala jooksul olen lisaks laulukoorile liitunud spordiklubi ja keeltekooliga, rahakotti on tekkinud ka vähemalt kolm uut mis-iganes-kaubaketi sooduskaarti. Neid viimaseid jagatakse siin nii rohkesti, et mul on kohati tõsiseid raskusi eluks vajalike kaartide üles leidmisega, kuna näiteks isikut tõendavat dokumenti varjab kõik-kinopiletid-5,78 euroga-plastlipik ja Belgia haigekassakaardi ees laiutab IKEA Family. Tuleb ilmselt kord majja lüüa.

Keeltekoolis taasalustasin hispaania keelega ning spordiklubis omakorda body pumpiga, mistõttu on mul täna igasugune füüsiline tegevus raskendatud (ai!). Ingliskeelset trenni viib muideks läbi ninaotsani musklis ja purgipäevitunud prantsuse meesterahvas ("zö bodipümp"), kelle stiili põhilsed märksõnad on mikrominipüksid, ohtralt juuksegeeli ja karmid korraldused.

Nädalavahetusel tegime M-ga väljasõidu Ardenne'idesse, mis on nagu ridamisi kõrvuti asetatud Munamägedest koosnev mäestik. Külastasime Spad (linn Belgias), mis meenutab veidi Pärnut ning mille põhiline vaatamisväärsus on... mäe otsas asuv spaa, kuhu me kahjuks ei jõudnud. Teele jäi ka siinse saksakeelse elanikkonna pealinn Eupen, kus pagaripoodides müüdi berlinereid ning lõpmatutest kõrtsidest sai bratwursti. Terve nädalavahetuse sadas Ida-Belgias laia lund ja tundsime end M-ga nagu kalad vees.

Pintsli-pralle

Võtan tagasi oma vingumise, et Brüsselis ei ole korralikku nikerdamispoodi (à la Tiimari). Avastasin nimelt oma suureks rõõmuks Chaussée de Charleroi'lt neljakorruselise kunsti- ja meisterdamistarvete hiiglase Schleiperi. Suutsime seal oma pulmakutseteks inspiratsiooni otsiva S-ga kokku veeta tervelt kaks tundi, millest suurema osa ma kilkasin vaimustusest. Terve korrusetäis pintsleid ning pliaatseid, teine pungil erinevatest paberitest, kolmas värvidest ja nii laeni välja!

Brüsselis juhtub

Kui M-ga oma pikalt ja lumiselt jõulpuhkuselt Tallinnast naasime, avastasime, et keegi on meie keldrist ära virutanud kaks ja pool moosi (sh pohlamoos, mida siin saada pole) ning neli õlut. Ukse ees seisev tabalukk oli puutumata ning kahtlustada saaks vaid meie alumist naabrit, kelle keldriboksist on teoorias võimalik meie omasse pääseda. Aga meeldivast naabriprouast ei õhku küll mitte mingisugust moosivarga-vaibi. Küsima ju ka ei lähe, rääkimata avalduse tegemisest. Jääb üle vaid järeldada, et tegu on poltergeistiga.

Tiitlitest

Olen märganud, et mul on tekkimas allergia sõna "koduperenaine" vastu. Eriti veel, kui peab seda inglise keeles ütlema, kuna housewife kõlab justkui oleks sel vastavalt elamistingimustele veel mitmeid huvitavaid alternatiive nagu nt apartment-wife või flat-wife.

Laupäeval avanes mu ees aga hoopis uus perspektiiv. Anni nimelt tutvustas mulle tiitlit lady of leisure, mis kõlab vastupidiselt oma tähendusele juba nagu päris töökoht. Nüüd pean vaid hoolikalt guugeldama, et ega sel mingeid kõrvaltähendusi ei ole...

Eesti keeles pean vist siiski koduperenaise juurde jääma, kuna 'vaba aja daam' kõlab nagu peen pensionäriporua. Või kruiisilaeva huvijuht.

Kuidas ma Prahas koos seitsme võhivõõraga planeerimata lühipuhkusel käisin

Startisin Brüsseli kodust reede hommikul kell 6:30, registreerisin end lennujaamas ja asusin lootusrikkalt oma Praha lennukit ootama. Alguses hilines lend for technical reasons (mis on teadupoolest alati väga julgustav), siis juba because of problems at the Prague airport, ja viimaks, kuna kogu Brüsseli lennujaama peale oli avatud vaid üks õhkutõusurada, sest eelmisel päeval oli Belgias sadanud lund, mis sealkandis liigitub ekstreemsete ilmanähtuste alla ning mille eemaldamine erinevatelt sõiduteedelt on vastavalt ekstreemoperatsioon ja nõuab pikka eel- ja järelplaneerimist. Tark ei torma ju, teatavasti.

Prahas maandusime kahtlaselt tühja lennujaama: kõik reisijad seisid nimelt CSA transfer-leti ees ja ootasid oma järjekorda, et klienditeenindajate peal oma pahameelt välja elada. Rahvusliku sisetunde ajel sattusid Tallinnasse lendavad eestlased kõik ühte sappa ning moodustasid suhteliselt edutu ent peamiselt heatujulise löögirusika, mille põhiline vastupanurelv seisis vahele trügida üritavate kaasreisijate kehaga takistamises ning kurja pilguga vaatamises. Peale umbes kahte-kolme tundi ootamist õnnestus meil saada piletid järgmisel hommikul kell 10 lahkuvale Frankfurdi lennule. CSA majutas meid hotellis, mille põhiline sissetulekuallikas tunduski olevat problems at the Prague airport. Vähemasti osutus juhuse tahtel kokku saanud löögirusikas mõnusaks ja lõbusaks reisiseltskonnaks.

Järgmisel hommikul oleksime veel erinevate CSA logistiliste identiteedikriiside tõttu (buss tuleb vastu, ei tule, buss tuleb vastu... aei, tegelt võtke ikka takso) ka oma jätkulennust maha jäänud, aga läks siiski õnneks ja kõigest 35 tundi hiljem maandusingi ma Tallinna lennujaamas. Lõpp hästi, kõik hästi.

Tean nüüd, et jõulutel lendamine on riskantne. Tallinnasse koju jõuda aga on imehea olenemata reisi raskusastmest.

Lumi!

Brüsselis sajab laia paksu lund ja peaaegu-kõrvaltänavas on transporditöötajate streik, millel on potentsiaal kujuneda oluliseks takistuseks minu teel keemilisse ning jõulušopingule. Et tuleb vist ringiga minna.

Olen nüüd siin kokku olnud peaaegu neli kuud ja vastupidiselt laialt levinud stereotüübile, et Brüssel on hirmus hall ja igav linn (või nagu mu vend märkis, et tal on raske ette kujutada, et Brüsselis keegi üldse ilma pintsaku ja lipsuta tänaval ringi jalutaks), tuleb tõdeda, et Euroopa pealinn on tegelikult päris äge.

Praeguse seisuga hakkaksin ma puudust tundma näiteks järgmistest asjadest/fenomenidest (suvalises järjekorras):
- igal kvartalil on oma nägu (ning muidugi oma šokolaadipood Leonidas, (mini)Carrefour, H&M, C&A, post, tabac jne) ja mingi imenipiga on kõrvuti sattunud väga kihvtid kontrastsed maailmad. Näiteks saab ääretult poshist ja väikekondalikust Louizast jalutada otse päikselisse Matongesse, kus mängivad põhiliselt aafrika rütmid, kõik tunnevad kõiki ja lõpututes juuksurisalongides toimub meeletu seltsielu (ja suhteliselt vähe juuksuri-actionit);
- turud: igal teemal, igal ajal, igal pool;
- iga asjanduse jaoks on olemas oma kaupmees: lihapood, juustupood, pärlipood, sokipood, lambipirnipood... Samas on see ka muidugi tüütu, kui pakkimispaberi saad ühest kohast, aga teibi jaoks pead mujale jalutama;
- oskus õigetes kohtades viia inimkontakt miinimumini. Müügiautomaadid on kinos, osades kiirtoidukohtades, metroojaamades, suurtes selvehallides ja isegi meie nurgapealses toidupoes;
- Belgia pensionärid alates vuntside, purjekingade ja velvetpükstega vanaonudest, kes kuulavad metroos iPodi, kuni sooblinahast kasukates vanaprouadeni, kes kannavad suuri kuldehteid, sõidavad väikeste linnautodega ning pargivad keset tänavat;
- viisakus. Siin naeratatakse ka kõige väiksemate asjade peale, hoitakse sulle ust lahti isegi siis, kui sa oled sissepääsust alles 50 m kaugusel, alustatakse avalikes kohtades seltskondlikku vestlust erinevatel teemadel à la kaua veel, miks nii, kes tegi, appimaivõi, ja astutakse tänaval ligi kaarti uurivatele eksinutele ning uuritakse, kas saab ehk kuidagi aidata. On ka muidugi vastupidiseid näiteid, aga täna on positiivse nimekirja päev :)

Orienteerun endiselt

Tuleb välja, et Belgias on olemas petilaadne jook: lait battu. Ümaras otsetõlkes 'pekstud piim'. Avastasin selle muidugi siis, kui ma omast arust piima kohvile kallasin. Mitte näiteks kamajooki tehes.

Kama-rindelt jätkates lisan siia ka oma blogi esimese video, mis mulle kangesti üht kodumaist laulu meenutab. Johnny Hallyday (jah, päriselt ka selline nimi, ja jah, selline mees ongi) tõlgendus Gilbert Becaud' šansoonist Et maintentant. Tam-ta-ra-ta-tam, on jälle aeg...

Esimene esimene advent Brüsselis

Minu aknast paistab sisse ere sügispäike, laual õitsevad imeilusad hüatsindid ja telekast tuleb taustaks prantsuskeelse pealelugemisega Beverly Hills 90210 ("Salut, Brandon. T'as vu Donna?")

Käisime nädalavahetusel kahel jõuluturul: place Ste Catherine'il (vt reklaamplakatit, pilt on eksitav) ja place Jourdanil. Kuigi ma mõistan, et plusskraadide ja uduvihmaga ei vea jõulutunnet välja isegi mitte Lapimaal, sain ma sellegipoolest suuremast osast jõuluputkadest sellist Jamaica-has-a-bobsled-team-vaibi. Isegi plastmassist päriselusuuruses kelgumägi ei suutnud mind veenda. Aga eks ma olen Eestis ka ära hellitatud kogu selle jõulutemaatikaga. Ja samas tuleb tunnistada, et hõõgvein ning vaateratas olid siin tõesti vinged.

Jõuluturgude masskülastamise vahel liitusin ma ka kohalike eestlaste laulukooriga, kus lisaks kolmekeelsele Jingle Bellsile õppisin vähemalt kaks sellist kodumaist jõululaulu, millest ma pea ainsana polnud varem kuulnudki: "Süüta küünal" ja "Jõulud tulid". Hoe is dat mogelijk?

Esimese advendi lõpuakordiks tõid eileõhtused külalised isetehtud piparkooke. Tuleb välja, et kõrvetatud suhkrut saab edukalt asendada ka vahtrasiirupi ja meega. Maitses nagu päris.

Koduprovva pead vaevab pesumullike

Alates eilsest olen ma seisukohal, et elu pisiasjade üle ei saa kogu aeg rõõmustada. Mõnikord peab elu pisasjadel laskma ka meele mustaks teha. Ja siis tuleb sel teemal blogis sissekanne teha.

Alguses ma arvasin, et minu ja normaalse Belgia elu vahel seisab puuduv korter, seejärel internet, soe vesi, külmkapp, teleühendus, pesumasin... Aga need mured said kõik lahendatud (vähemalt hetkeseisuga) ja kui aus olla - siis ega nad ei olnudki mingid Väga Suured Mured, eksju.

Aga nüüd on minu ja normaalse Belgia elu vahele ilmunud Takistus. Ja veel milline takistus. Nimelt müüakse Belgias pesuvahendeid ilma selle plastmassmullikeseta, mis koos vahendiga pesumasinasse pannakse. Vähe sellest, et ma pidin poes pika ja hingestatud vestluse maha pidama teemal "une-petite-bulle-plastique" - ning sain muuhulgas teada, et selle pärisnimi on dosette (kõlab nagu ilus tütarlapsenimi, onju?) -, selgus lõpuks, et neid näruseid mulle enam koos pesuvahendiga ei müüdagi, kuna "kõigil on need ammu juba olemas". Oeh.

Ehk siis kokkuvõtteks: palun mulle postiga saata üks plastmassist pesumull.

Sügis

Alati, kui Brüsselis vihma sajab, ütleb M, et näe, ma ju rääkisin sulle, et siin ongi kogu aeg ainult selline ilm. Ja siis ma värisen. Osaliselt külmast, aga põhiliselt ikka seetõttu, et mõtle, kui ongi nii, et ainult sajab ja on hall.

Siiani on minu kogemuses õnneks päikselised päevad olnud ülekaalus, aga täna oli juba õhus tõeline sügise lõhn. Sadas, tuul puhus ja märkasime, et näe, ka meie tänaval on puude lehed lõpuks ometi kollaseks läinud. Paralleelselt on poodidesse ilmunud lademetes plastmassist jõuluvanasid ning lumememmesid.

Jalutasime Koekelbergi basiilika juurde, ronisime torni ja üritasime nautida vaadet linnale, mis osutus vihmas suhteliselt mõttetuks ettevõtmiseks. Aga vähemalt saame öelda nüüd, et oleme varbaotsaga käinud Molenbeeki linnajaos, millel on siin kuulu järgi veits sama maine nagu osadel Pariisi äärelinnadel.

Mu (osaliseks) pettumuseks oli Molenbeek, vähemalt see basiilikat ümbritsev osa, täiesti tavaline unine elamukvartal. Lootsin nimelt vaikselt midagi sellist nagu avastasin hiljuti rue de Brabant'ilt: ridamisi värvikirevat rahvast täis värvikirevaid poode, mis müüvad kõike värvikirevatest vaipadest, vesipiipudest kuni värvikirevate pähklite ja maitseaineteni. Ühesõnaga - midagi sellist nagu minu kujutluses võiks olla mõni Maroko kaubatänav. Aga ei olnud, noh. Või siis oli asi ikkagist selles hallis Brüsseli ilmas...

Lisaväärtusena tean nüüd alates laupäeva õhtust Brüsselis juba tervelt kolme täitsa mõnusat baari. Viimane avastus (Pille soovitas, teised viisid kättpidi kohale) oli Goupil Le Fol, kus täiesti tõsimeeli mängitakse taustaks Jacques Breli ja Edith Piafi ning pakutakse joogiks vaarika- ja kirsiveini. La vie en rose.

Äikese ajal üksi kodus

Täna oli Brüsselis selline ilm, et energia- ja närvisäästmiseks tasus ka kuivemal hetkel vihmavari avatuna hoida, sest kui üks sajuhoog lõppes, siis teine algas. Vähemasti näitas termomeeter vihmas 20 kraadi, seega kui silmad kõvasti kinni panna, oleks võinud pakkuda, et on Eestimaine varasuvi. Ausõna. Ja nüüd siis äike. Päris hirmus on, kui aus olla.

Üldplaanis kulgeb elu endiselt sisustamis- ja asjaajamisrütmis. Hetke põhimõistatused on korteri radiaatorite soojenemine (kas? kuidas?) ja Belgia tervisekindlustussüsteem (miks? kui palju?).

Olen nüüd ka võtnud suuna vaimu ja tervise arendamisele. Eelmisel nädalal näiteks, kui meie mehed erinevatel koosolekutel aega veetsid, käisime paari saatusekaaslasega Belvue muuseumis, kus mingi eriürituse raames sai end koos Belgia üle-eelmise kuningaga ühele pildile fotošoppida. Mul pole ausalt öeldes õrna aimugi, mis selle ettevõtmise laiem kontseptsioon või eesmärk oli, aga meie ja alaealiste seas oli see igatahes suur hitt. Tulemust sisse skännida ei õnnestunud, aga no pilt peaks selge olema selletagi.

Ja täna ostsin endale joogamati ("tapis de yoga"), et osa võtta oma elu esimesest joogatunnist. Läksin kindla veendumusega, et olen kindlasti nagu puuklots plastiliinikarbis, aga ei olnudki nii jube - ulatusin painutades isegi oma varvasteni. Rõõmu kui palju.

Belgias on 7:30 ka kellaaeg

Läheduses asuval ehitusplatsil alustavad lammutajad tööd kell 7:00, gaasimees tuli kell 7:30 ning toidupoed avatakse kell 8:00. Hommikul.

Lisaväärtusena kaasnes gaasimehega soe vesi, seega talle ma virkust pahaks ei pane.