kolmapäev, 21. juuli 2010

Head iseseisvuspäeva, Belgia!

Vaatame telekast Belgia sõjaväeparaadi. Ikka pisut teistmoodi kui meil: taevas on lennukeid ja koptereid täis, rääkimata muidugi sellest, et iga väiksemagi tiitli ees on kirjas "kuninglik". Just möödus ekraanilt muide ka Eesti lipp - tuleb välja, et igast EL liikmesriigist osaleb rongkäigus kolm sõjaväelast.

Eelmisest nädalast oleme me muide ka nähtaval kohal Brüsseli linnaruumis. Nimelt ilmus koos vastava otsusega Euroopa Komisjoni hoonele hiigelplakat kirjaga "Tere tulemast eurosse, Eesti!". Nüüd jääb üle vaid oodata, millal esimesi münte näha (ja vajadusel tarbida) saab... Seni oleme näinud (ja tarbinud) vaid šokolaadist koopiaid. Erinevad sõltumatud rahvusvahelised arvamusrühmitused (loe: M-i kolleegid) on muide leidnud, et meie euroraha kujundus on päris kena.

Käisime eelmisel nädalal M-i töökaaslastega väikesel Belgia ringreisil: Oostende, Gent, Leuven ja Maredsous' klooster. Tegin tuuri põhjal kaks järeldust: esiteks, Gent on palju ägedam kui Brügge, kuna seal ei teki sellist muuseumlinna (ja/või turistilõksu) atmosfääri, aga kõik põhiatraktsioonid - kanalid ja piparkoogimajad - on täitsa olemas. Teiseks tõdesin, et Belgia maakant on väga armas ja maaliline. Lehmad, lambad ja palju hobuseid. Bussiaknast vaadates tekkis hetkeks tunne, et olen põllumajandus-safaril.

Maredsous' klooster oli ka päris vinge. Mitte küll niivõrd sellises hingelis-religioosses mõttes, kuna sealsed mungad on suhteliselt ärile orienteeritud. Põhirõhk oli seega juustul ja õllel (tuleb muide tõdeda, et silmale väga harjumatu on näha õllekannuga munka...). Kihvt oli ka muidugi see, et ma vist ei olegi elus varem sattunud päris tegutsevasse kloostrisse. Et reliikviad ja käsikirjad ei olegi kuskil kaugel-kaugel luku taga, vaid täitsa käeulatuses, koridorides askeldavad mungad ja kõikjal on näha, et elu käib.

Ühesõnaga, väga tore reis oli. Tervest viimasest nädalast rääkimata :)

pühapäev, 4. juuli 2010

Suvi tuli (turvatud ja turvamata kogemused)

Käisime pühapäeval esimest korda Belgias rannas. Blankenberge'is. Linna peatänav meenutas küll veidi Rüütli tänavat Pärnus, aga ranna-äärne elamuarhitektuur seostus pigem sellise kõrgklassi Lasnamäe kui popi kuurordiga. Ei mingeid madalaid puitelamuid või männimetsa, aga see-eest ohtralt peeneid prouasid koerakestega. (Foto ei ole minu oma, parema pildimaterjali jaoks pean ootama, et M oma fotod arvutisse laeb).

Rentisime rannas endale 5 euro eest lamamistoolid ja asusime päikest võtma. Vette minek oli tõeline katsumus, kuna enne pidi läbima kümneid meetreid liivast tühermaad, kus ulus tuul. Ja kui kohale jõudsid, selgus, et vesi on nii sogane, et isegi Pirital karastunud eestlasel läks ujumistuju üle.

Viimaste rahvusvaheliste rannakogemuste põhjal tundub mulle, et Euroopa rannad on täiesti nähtus omette. Kunagi ei tea, mis sind ees ootab. Noh, näiteks avastad, et mujal maailmas puudub selline riistapuu nagu riidevahetuskabiin, aga samas on neil olemas üldkasutatavad duššid ja/või tasuline sissepääs liivaranda. Jne. Belgia-eri oli igaljuhul ujumiskorraldus. Kaugelt vaatasin, et näe, üks suur turismigrupp on vist korraga ujuma läinud, kõik ühes tropis koos. Kui lähemale jõudsin, siis selgus hoopiski, et turismigrupp ei olnudki turismigrupp, vaid tavalised rannalised, keda valvasid põlvini vees vetelpäästjad. Kui keegi üritas kas rühmast eemalduda või kuskilt mujalt laintesse sukelduda, siis puhusid nad ta suunas sellist kõrvulukustavat "baywatchi vuvuzuelat" ja juhtisid mässulise tagasi ujumisringi. Ühesõnaga, konstateerisin, et suplemine on Belgias (või vähemasti Blankenberge'is) midagi rühmvõimlemise laadset.

Aga see-selleks. Vähemasti sain üle pika aja olla mere ääres, nautida soolast õhku ja varbad vette pista.

Esmaspäeval käisime töökaaslastega Rein Taaramäele (neile, kes nagu mina, ei ole temast varem suurt midagi kuulnud: tegu on jalgratturiga) kaasa elamas, misjuures oleksin äärepealt jäänud Tour de France'i alla. Sõna otseses mõttes. Nimelt selgus vaatlemise käigus, et jalgratturid ei sõida maanteel mitte hanereas, vaid hiiglaslikus rühmas, mis haarab enda alla ka teeperve (üritust turvama tulnud politsenikele oli see samuti vist üllatus). Meie aga olime parema vaate nimel end üles sättinud pea keset teed ja märkasime end koomale tõmmata alles siis, kui jalgratturid olid n-ö patsulöömiskaugusel.