teisipäev, 28. veebruar 2006

Kommertspindadest

Kitti peaks mulle varsti järgi tulema, et sõita läbi lume Viimsi teise otsa ja siis jälle kaheksaks kesklinna tagasi. A noh, Viru keskuses hängimisest on see tegevus igati mõttekam. Üleüldse, kes oleks arvanud, et veel nii kõrges vanuses kaubanduskeskused täiesti aktsepteeritav ajaviitmisviis on? Okei, ma tõenäoliselt ei harrasta seda samalaadse kirega kui minust mõned/mitmed aastad nooremad, aga siiski - kokku saan ma enamasti Zara ees, nädalas teen vähemalt korra sealsetele poodidele tuuri peale ja Bestselleris lõunatan. Kõik see kokku annab mõne 14-aastase kaubamajahängi vabalt kokku küll. Ainult et ma toon keskusele ka reaalselt midagi sisse.

Tõenäoliselt see vanusega paremaks ka ei lähe. Tsiteerin oma 30+ raamatupidajat: "Mulle küll kaubanduskeskused meeldivad. Nõuka-ajal pidi terve nädalavahetuse kodus istuma, aga nüüd on vähemalt midagi teha".

Kommertspindade-pohmelli leevendamiseks alustan homme oma bakaga - isa läks juba täna Tartu mulle materjale paljundama.

------------------------------------------------------------------------------

Kitti helistas, et ta ei viitsi läbi lume linna tulla, seega peab alternatiivsetele ajaveetmisvormidele nüüd mõtlema. Viru keskusesse?

teisipäev, 21. veebruar 2006

Tourismus, postberlinale


Aga ma lähen ülehomme Berliini. Töölt võtsin juba õppepuhkust ja puha.

laupäev, 11. veebruar 2006

Scavenger hunt

Neljapäeval ja reedel õppisin ma ennekõike kahte asja:

Tallinna selle nädala kõige tagaotsituim paberdokument on kutse uue kunstimuuseumi avamisele. Esimeseks põhjuseks on tõenäoliselt kaardil märgitud paaritu arv: asutus tundub nimelt olevat väljastanud enamjaolt ainult kutseid ühele, seega kunstihuviliste kunstihuvilised sõbrad jäävad koju. Teiseks seetõttu, et kutsutute valik on olnud suhteliselt juhuslik või siis vastupidi ekstreemselt põhjendatud, st et paljud, kes teoorias seal olema peaks, ei ole seda mitte. Ja kolmandaks, kui sind ei ole seal, siis sind ei ole kunstimaailma jaoks olemas (tsiteerin üht nendest, kes selle juhusliku/põhjendatud valiku ohvriks langes). Julgen viimases väites muideks tugevalt kahelda.

Igaljuhul on asi jõudnud nii kaugele, et üks kunstnik väitis, et ta on ära rääkinud ühe kunstimuuseumi töötaja, kes ta tagaukse kaudu sisse laseb, kuna oli kuulnud kuulujutte, et kutsel seisab with invitations only. Teine, ühe kunstiasutuse juhataja kavatseb aga protesti märgiks uhkel sammul uksest sisse jalutada, sest mis tähendab, et tema nimekirjast välja jäeti (tõenäoliselt kahtlustab vandenõud), ja kolmas, diplomaatilisest korpusest, uuris hiljuti häbelikult, et kellelt tasuks kutset küsida, sest talle tundub, et ta vist on nimekirjast unustatud.

Ja siis see teine õpitu: ärge käige improvisatsioonilise muusika kontsertidel - sellega nimelt harjub ära! Minu puhul on see jõudnud igaljuhul nii kaugele, et eelmisel pühapäeval, Chopini konkursi lõppkontserdil ootasin täiesti tõsimeeli, et kohe-kohe vajutab see 12-aastane klaverivirtuoos kaheksale klahvile korraga, lükkab äkilise liigutusega ümber oma tooli ning avardab tunduvalt publiku helikuulmise piire... Neljapäevasel jazzkontserdil Kunstihoones, kus käiku läksid küttepuud, kastekann ja kruus, tundus asi aga palju loogilisem, mis iseenesest on juba murettekitav.

kolmapäev, 8. veebruar 2006

Tööalased küsitavused

Kui Workshop de Lyon on koos mänginud alates 1968. aastast, siis kuidas nad oma muusikat endiselt "improvisatsiooniliseks" defineerida saavad?

teisipäev, 7. veebruar 2006

Pelmennaja

Tänasel kahetunnisel koosolekul teatas ülemus, et meie toetuste eelarvet 2006. aastaks vähendati, seega tundub, et alates aprillist ei ole mul enam tööl suurt midagi teha (peale baka, evidentselt). Samas ei unustanud ta rõhutada, et kinnituse selleaastase palgatõusu kohta saame oodatust varem - ei peagi enam juuni lõpuni ootama, et kas tõuseb palju või pisut vähem. Vastuolu missugune. Omamoodi vist isegi päris tervitatav vastuolu.