Kolmapäev, 23. detsember 2009

Tiitlitest

Olen märganud, et mul on tekkimas allergia sõna "koduperenaine" vastu. Eriti veel, kui peab seda inglise keeles ütlema, kuna housewife kõlab justkui oleks sel vastavalt elamistingimustele veel mitmeid huvitavaid alternatiive nagu nt apartment-wife või flat-wife.

Laupäeval avanes mu ees aga hoopis uus perspektiiv. Anni nimelt tutvustas mulle tiitlit lady of leisure, mis kõlab vastupidiselt oma tähendusele juba nagu päris töökoht. Nüüd pean vaid hoolikalt guugeldama, et ega sel mingeid kõrvaltähendusi ei ole...

Eesti keeles pean vist siiski koduperenaise juurde jääma, kuna 'vaba aja daam' kõlab nagu peen pensionäriporua. Või kruiisilaeva huvijuht.

Pühapäev, 20. detsember 2009

Kuidas ma Prahas koos seitsme võhivõõraga planeerimata lühipuhkusel käisin

Startisin Brüsseli kodust reede hommikul kell 6:30, registreerisin end lennujaamas ja asusin lootusrikkalt oma Praha lennukit ootama. Alguses hilines lend for technical reasons (mis on teadupoolest alati väga julgustav), siis juba because of problems at the Prague airport, ja viimaks, kuna kogu Brüsseli lennujaama peale oli avatud vaid üks õhkutõusurada, sest eelmisel päeval oli Belgias sadanud lund, mis sealkandis liigitub ekstreemsete ilmanähtuste alla ning mille eemaldamine erinevatelt sõiduteedelt on vastavalt ekstreemoperatsioon ja nõuab pikka eel- ja järelplaneerimist. Tark ei torma ju, teatavasti.

Prahas maandusime kahtlaselt tühja lennujaama: kõik reisijad seisid nimelt CSA transfer-leti ees ja ootasid oma järjekorda, et klienditeenindajate peal oma pahameelt välja elada. Rahvusliku sisetunde ajel sattusid Tallinnasse lendavad eestlased kõik ühte sappa ning moodustasid suhteliselt edutu ent peamiselt heatujulise löögirusika, mille põhiline vastupanurelv seisis vahele trügida üritavate kaasreisijate kehaga takistamises ning kurja pilguga vaatamises. Peale umbes kahte-kolme tundi ootamist õnnestus meil saada piletid järgmisel hommikul kell 10 lahkuvale Frankfurdi lennule. CSA majutas meid hotellis, mille põhiline sissetulekuallikas tunduski olevat problems at the Prague airport. Vähemasti osutus juhuse tahtel kokku saanud löögirusikas mõnusaks ja lõbusaks reisiseltskonnaks.

Järgmisel hommikul oleksime veel erinevate CSA logistiliste identiteedikriiside tõttu (buss tuleb vastu, ei tule, buss tuleb vastu... aei, tegelt võtke ikka takso) ka oma jätkulennust maha jäänud, aga läks siiski õnneks ja kõigest 35 tundi hiljem maandusingi ma Tallinna lennujaamas. Lõpp hästi, kõik hästi.

Tean nüüd, et jõulutel lendamine on riskantne. Tallinnasse koju jõuda aga on imehea olenemata reisi raskusastmest.

Neljapäev, 17. detsember 2009

Lumi!

Brüsselis sajab laia paksu lund ja peaaegu-kõrvaltänavas on transporditöötajate streik, millel on potentsiaal kujuneda oluliseks takistuseks minu teel keemilisse ning jõulušopingule. Et tuleb vist ringiga minna.

Olen nüüd siin kokku olnud peaaegu neli kuud ja vastupidiselt laialt levinud stereotüübile, et Brüssel on hirmus hall ja igav linn (või nagu mu vend märkis, et tal on raske ette kujutada, et Brüsselis keegi üldse ilma pintsaku ja lipsuta tänaval ringi jalutaks), tuleb tõdeda, et Euroopa pealinn on tegelikult päris äge.

Praeguse seisuga hakkaksin ma puudust tundma näiteks järgmistest asjadest/fenomenidest (suvalises järjekorras):
- igal kvartalil on oma nägu (ning muidugi oma šokolaadipood Leonidas, (mini)Carrefour, H&M, C&A, post, tabac jne) ja mingi imenipiga on kõrvuti sattunud väga kihvtid kontrastsed maailmad. Näiteks saab ääretult poshist ja väikekondalikust Louizast jalutada otse päikselisse Matongesse, kus mängivad põhiliselt aafrika rütmid, kõik tunnevad kõiki ja lõpututes juuksurisalongides toimub meeletu seltsielu (ja suhteliselt vähe juuksuri-actionit);
- turud: igal teemal, igal ajal, igal pool;
- iga asjanduse jaoks on olemas oma kaupmees: lihapood, juustupood, pärlipood, sokipood, lambipirnipood... Samas on see ka muidugi tüütu, kui pakkimispaberi saad ühest kohast, aga teibi jaoks pead mujale jalutama;
- oskus õigetes kohtades viia inimkontakt miinimumini. Müügiautomaadid on kinos, osades kiirtoidukohtades, metroojaamades, suurtes selvehallides ja isegi meie nurgapealses toidupoes;
- Belgia pensionärid alates vuntside, purjekingade ja velvetpükstega vanaonudest, kes kuulavad metroos iPodi, kuni sooblinahast kasukates vanaprouadeni, kes kannavad suuri kuldehteid, sõidavad väikeste linnautodega ning pargivad keset tänavat;
- viisakus. Siin naeratatakse ka kõige väiksemate asjade peale, hoitakse sulle ust lahti isegi siis, kui sa oled sissepääsust alles 50 m kaugusel, alustatakse avalikes kohtades seltskondlikku vestlust erinevatel teemadel à la kaua veel, miks nii, kes tegi, appimaivõi, ja astutakse tänaval ligi kaarti uurivatele eksinutele ning uuritakse, kas saab ehk kuidagi aidata. On ka muidugi vastupidiseid näiteid, aga täna on positiivse nimekirja päev :)

Kolmapäev, 9. detsember 2009

Orienteerun endiselt

Tuleb välja, et Belgias on olemas petilaadne jook: lait battu. Ümaras otsetõlkes 'pekstud piim'. Avastasin selle muidugi siis, kui ma omast arust piima kohvile kallasin. Mitte näiteks kamajooki tehes.

Kama-rindelt jätkates lisan siia ka oma blogi esimese video, mis mulle kangesti üht kodumaist laulu meenutab. Johnny Hallyday (jah, päriselt ka selline nimi, ja jah, selline mees ongi) tõlgendus Gilbert Becaud' šansoonist Et maintentant. Tam-ta-ra-ta-tam, on jälle aeg...