Startisin Brüsseli kodust reede hommikul kell 6:30, registreerisin end lennujaamas ja asusin lootusrikkalt oma Praha lennukit ootama. Alguses hilines lend for technical reasons (mis on teadupoolest alati väga julgustav), siis juba because of problems at the Prague airport, ja viimaks, kuna kogu Brüsseli lennujaama peale oli avatud vaid üks õhkutõusurada, sest eelmisel päeval oli Belgias sadanud lund, mis sealkandis liigitub ekstreemsete ilmanähtuste alla ning mille eemaldamine erinevatelt sõiduteedelt on vastavalt ekstreemoperatsioon ja nõuab pikka eel- ja järelplaneerimist. Tark ei torma ju, teatavasti.
Prahas maandusime kahtlaselt tühja lennujaama: kõik reisijad seisid nimelt CSA transfer-leti ees ja ootasid oma järjekorda, et klienditeenindajate peal oma pahameelt välja elada. Rahvusliku sisetunde ajel sattusid Tallinnasse lendavad eestlased kõik ühte sappa ning moodustasid suhteliselt edutu ent peamiselt heatujulise löögirusika, mille põhiline vastupanurelv seisis vahele trügida üritavate kaasreisijate kehaga takistamises ning kurja pilguga vaatamises. Peale umbes kahte-kolme tundi ootamist õnnestus meil saada piletid järgmisel hommikul kell 10 lahkuvale Frankfurdi lennule. CSA majutas meid hotellis, mille põhiline sissetulekuallikas tunduski olevat problems at the Prague airport. Vähemasti osutus juhuse tahtel kokku saanud löögirusikas mõnusaks ja lõbusaks reisiseltskonnaks.
Järgmisel hommikul oleksime veel erinevate CSA logistiliste identiteedikriiside tõttu (buss tuleb vastu, ei tule, buss tuleb vastu... aei, tegelt võtke ikka takso) ka oma jätkulennust maha jäänud, aga läks siiski õnneks ja kõigest 35 tundi hiljem maandusingi ma Tallinna lennujaamas. Lõpp hästi, kõik hästi.
Tean nüüd, et jõulutel lendamine on riskantne. Tallinnasse koju jõuda aga on imehea olenemata reisi raskusastmest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar