Uus töökaaslane

Asjalik ja abivalmis, tarmukas. Samas jällegi pisut kurblik, kui ta tähelepanuta jäetakse. Või kui tema otsene ülemus teise ruumi otsustab liikuda. Taolisi kolleege võiks rohkemgi olla, leian ma, eriti veel selliseid, kes nii armsasti trepist üles ja alla liiguvad.

Kraade

Bäris Adekvaatne päevakava:

- panna erinevates CV-pankades juba nii armsaks saanud "kõrgharidus omandamisel" asemele "kõrgharidus"

- muuta blogi pealkirja

- vaadata iga 10 minut tagant ÕISi, et kas eile hommikul toimunu kohta on ilmunud ka mingi reaalne tõendusmaterjal

- vastata telefonikõnedele tunduvalt asjalikumal toonil kui üleeile

- üleüldse olla sellise "harituma" näoga

Ainuke jama on see, et suveluusi veel ikka ei ole, kuna peab hakkama mingit artiklit kirjutama ja kostüümi aktuseks valima. Need lõpetamised on üldse alati nii piinarikkad minusugugsele meedia poolt mõjutatud inimesele - peab peenemaks ja pruunimaks saama, võib-olla ka blondimaks, lisaks tuleb leida riided, mis optiliselt pisendavad ja jumet lisavad, sest selle esimese kahe sundmõttega läheb alati veidi nihu. Ohkuiraske.

Powerpointida või mitte?

Homme lähen kaitsma. Kell 11. Seejärel pean loodetavasti oma blogi pealkirjaga mingeid muutusi ette võtma.

Tööpakkumisi, eniuan?

Nostalgia

Siuke tunne on praegu. Tähistan M-i vanemate Lätist toodud "Esmeralda" karamellidega, millel on vana kooli maik.

Viimane eksam tehtud, 15. juunil asun kaitsma.

Nii ma saan veel hallid juuksed. Ja silma, mis valetades tõmbleb

Täna kella viieks peavad kõik ained õppeinfosüsteemis sees olema. Kell on 14:17 ja mu reedel tehtud kirjanduse eksamit veel kuskil ei kajastu.

-------------------------------------------------------------------------

Helistasin sekretärile, kes ütles, et tühja kah, peaasi, et tehtud. Mida nad siis panevad üldse neid "lõplikke tähtaegu", kui kõik lõpuks siiski paindlik on. Kohe mitu närvirakku maksis see hommik mulle. Homsest saab jälle hakata närveerima, kas ma üldse eksamist läbi sain. Draama, draama, draama...