Esmaspäev, 30. november 2009

Esimene esimene advent Brüsselis

Minu aknast paistab sisse ere sügispäike, laual õitsevad imeilusad hüatsindid ja telekast tuleb taustaks prantsuskeelse pealelugemisega Beverly Hills 90210 ("Salut, Brandon. T'as vu Donna?")

Käisime nädalavahetusel kahel jõuluturul: place Ste Catherine'il (vt reklaamplakatit, pilt on eksitav) ja place Jourdanil. Kuigi ma mõistan, et plusskraadide ja uduvihmaga ei vea jõulutunnet välja isegi mitte Lapimaal, sain ma sellegipoolest suuremast osast jõuluputkadest sellist Jamaica-has-a-bobsled-team-vaibi. Isegi plastmassist päriselusuuruses kelgumägi ei suutnud mind veenda. Aga eks ma olen Eestis ka ära hellitatud kogu selle jõulutemaatikaga. Ja samas tuleb tunnistada, et hõõgvein ning vaateratas olid siin tõesti vinged.

Jõuluturgude masskülastamise vahel liitusin ma ka kohalike eestlaste laulukooriga, kus lisaks kolmekeelsele Jingle Bellsile õppisin vähemalt kaks sellist kodumaist jõululaulu, millest ma pea ainsana polnud varem kuulnudki: "Süüta küünal" ja "Jõulud tulid". Hoe is dat mogelijk?

Esimese advendi lõpuakordiks tõid eileõhtused külalised isetehtud piparkooke. Tuleb välja, et kõrvetatud suhkrut saab edukalt asendada ka vahtrasiirupi ja meega. Maitses nagu päris.

Kolmapäev, 18. november 2009

Koduprovva pead vaevab pesumullike

Alates eilsest olen ma seisukohal, et elu pisiasjade üle ei saa kogu aeg rõõmustada. Mõnikord peab elu pisasjadel laskma ka meele mustaks teha. Ja siis tuleb sel teemal blogis sissekanne teha.

Alguses ma arvasin, et minu ja normaalse Belgia elu vahel seisab puuduv korter, seejärel internet, soe vesi, külmkapp, teleühendus, pesumasin... Aga need mured said kõik lahendatud (vähemalt hetkeseisuga) ja kui aus olla - siis ega nad ei olnudki mingid Väga Suured Mured, eksju.

Aga nüüd on minu ja normaalse Belgia elu vahele ilmunud Takistus. Ja veel milline takistus. Nimelt müüakse Belgias pesuvahendeid ilma selle plastmassmullikeseta, mis koos vahendiga pesumasinasse pannakse. Vähe sellest, et ma pidin poes pika ja hingestatud vestluse maha pidama teemal "une-petite-bulle-plastique" - ning sain muuhulgas teada, et selle pärisnimi on dosette (kõlab nagu ilus tütarlapsenimi, onju?) -, selgus lõpuks, et neid näruseid mulle enam koos pesuvahendiga ei müüdagi, kuna "kõigil on need ammu juba olemas". Oeh.

Ehk siis kokkuvõtteks: palun mulle postiga saata üks plastmassist pesumull.

Esmaspäev, 2. november 2009

Sügis

Alati, kui Brüsselis vihma sajab, ütleb M, et näe, ma ju rääkisin sulle, et siin ongi kogu aeg ainult selline ilm. Ja siis ma värisen. Osaliselt külmast, aga põhiliselt ikka seetõttu, et mõtle, kui ongi nii, et ainult sajab ja on hall.

Siiani on minu kogemuses õnneks päikselised päevad olnud ülekaalus, aga täna oli juba õhus tõeline sügise lõhn. Sadas, tuul puhus ja märkasime, et näe, ka meie tänaval on puude lehed lõpuks ometi kollaseks läinud. Paralleelselt on poodidesse ilmunud lademetes plastmassist jõuluvanasid ning lumememmesid.

Jalutasime Koekelbergi basiilika juurde, ronisime torni ja üritasime nautida vaadet linnale, mis osutus vihmas suhteliselt mõttetuks ettevõtmiseks. Aga vähemalt saame öelda nüüd, et oleme varbaotsaga käinud Molenbeeki linnajaos, millel on siin kuulu järgi veits sama maine nagu osadel Pariisi äärelinnadel.

Mu (osaliseks) pettumuseks oli Molenbeek, vähemalt see basiilikat ümbritsev osa, täiesti tavaline unine elamukvartal. Lootsin nimelt vaikselt midagi sellist nagu avastasin hiljuti rue de Brabant'ilt: ridamisi värvikirevat rahvast täis värvikirevaid poode, mis müüvad kõike värvikirevatest vaipadest, vesipiipudest kuni värvikirevate pähklite ja maitseaineteni. Ühesõnaga - midagi sellist nagu minu kujutluses võiks olla mõni Maroko kaubatänav. Aga ei olnud, noh. Või siis oli asi ikkagist selles hallis Brüsseli ilmas...

Lisaväärtusena tean nüüd alates laupäeva õhtust Brüsselis juba tervelt kolme täitsa mõnusat baari. Viimane avastus (Pille soovitas, teised viisid kättpidi kohale) oli Goupil Le Fol, kus täiesti tõsimeeli mängitakse taustaks Jacques Breli ja Edith Piafi ning pakutakse joogiks vaarika- ja kirsiveini. La vie en rose.