Tiitlitest

Olen märganud, et mul on tekkimas allergia sõna "koduperenaine" vastu. Eriti veel, kui peab seda inglise keeles ütlema, kuna housewife kõlab justkui oleks sel vastavalt elamistingimustele veel mitmeid huvitavaid alternatiive nagu nt apartment-wife või flat-wife.

Laupäeval avanes mu ees aga hoopis uus perspektiiv. Anni nimelt tutvustas mulle tiitlit lady of leisure, mis kõlab vastupidiselt oma tähendusele juba nagu päris töökoht. Nüüd pean vaid hoolikalt guugeldama, et ega sel mingeid kõrvaltähendusi ei ole...

Eesti keeles pean vist siiski koduperenaise juurde jääma, kuna 'vaba aja daam' kõlab nagu peen pensionäriporua. Või kruiisilaeva huvijuht.

Kuidas ma Prahas koos seitsme võhivõõraga planeerimata lühipuhkusel käisin

Startisin Brüsseli kodust reede hommikul kell 6:30, registreerisin end lennujaamas ja asusin lootusrikkalt oma Praha lennukit ootama. Alguses hilines lend for technical reasons (mis on teadupoolest alati väga julgustav), siis juba because of problems at the Prague airport, ja viimaks, kuna kogu Brüsseli lennujaama peale oli avatud vaid üks õhkutõusurada, sest eelmisel päeval oli Belgias sadanud lund, mis sealkandis liigitub ekstreemsete ilmanähtuste alla ning mille eemaldamine erinevatelt sõiduteedelt on vastavalt ekstreemoperatsioon ja nõuab pikka eel- ja järelplaneerimist. Tark ei torma ju, teatavasti.

Prahas maandusime kahtlaselt tühja lennujaama: kõik reisijad seisid nimelt CSA transfer-leti ees ja ootasid oma järjekorda, et klienditeenindajate peal oma pahameelt välja elada. Rahvusliku sisetunde ajel sattusid Tallinnasse lendavad eestlased kõik ühte sappa ning moodustasid suhteliselt edutu ent peamiselt heatujulise löögirusika, mille põhiline vastupanurelv seisis vahele trügida üritavate kaasreisijate kehaga takistamises ning kurja pilguga vaatamises. Peale umbes kahte-kolme tundi ootamist õnnestus meil saada piletid järgmisel hommikul kell 10 lahkuvale Frankfurdi lennule. CSA majutas meid hotellis, mille põhiline sissetulekuallikas tunduski olevat problems at the Prague airport. Vähemasti osutus juhuse tahtel kokku saanud löögirusikas mõnusaks ja lõbusaks reisiseltskonnaks.

Järgmisel hommikul oleksime veel erinevate CSA logistiliste identiteedikriiside tõttu (buss tuleb vastu, ei tule, buss tuleb vastu... aei, tegelt võtke ikka takso) ka oma jätkulennust maha jäänud, aga läks siiski õnneks ja kõigest 35 tundi hiljem maandusingi ma Tallinna lennujaamas. Lõpp hästi, kõik hästi.

Tean nüüd, et jõulutel lendamine on riskantne. Tallinnasse koju jõuda aga on imehea olenemata reisi raskusastmest.

Lumi!

Brüsselis sajab laia paksu lund ja peaaegu-kõrvaltänavas on transporditöötajate streik, millel on potentsiaal kujuneda oluliseks takistuseks minu teel keemilisse ning jõulušopingule. Et tuleb vist ringiga minna.

Olen nüüd siin kokku olnud peaaegu neli kuud ja vastupidiselt laialt levinud stereotüübile, et Brüssel on hirmus hall ja igav linn (või nagu mu vend märkis, et tal on raske ette kujutada, et Brüsselis keegi üldse ilma pintsaku ja lipsuta tänaval ringi jalutaks), tuleb tõdeda, et Euroopa pealinn on tegelikult päris äge.

Praeguse seisuga hakkaksin ma puudust tundma näiteks järgmistest asjadest/fenomenidest (suvalises järjekorras):
- igal kvartalil on oma nägu (ning muidugi oma šokolaadipood Leonidas, (mini)Carrefour, H&M, C&A, post, tabac jne) ja mingi imenipiga on kõrvuti sattunud väga kihvtid kontrastsed maailmad. Näiteks saab ääretult poshist ja väikekondalikust Louizast jalutada otse päikselisse Matongesse, kus mängivad põhiliselt aafrika rütmid, kõik tunnevad kõiki ja lõpututes juuksurisalongides toimub meeletu seltsielu (ja suhteliselt vähe juuksuri-actionit);
- turud: igal teemal, igal ajal, igal pool;
- iga asjanduse jaoks on olemas oma kaupmees: lihapood, juustupood, pärlipood, sokipood, lambipirnipood... Samas on see ka muidugi tüütu, kui pakkimispaberi saad ühest kohast, aga teibi jaoks pead mujale jalutama;
- oskus õigetes kohtades viia inimkontakt miinimumini. Müügiautomaadid on kinos, osades kiirtoidukohtades, metroojaamades, suurtes selvehallides ja isegi meie nurgapealses toidupoes;
- Belgia pensionärid alates vuntside, purjekingade ja velvetpükstega vanaonudest, kes kuulavad metroos iPodi, kuni sooblinahast kasukates vanaprouadeni, kes kannavad suuri kuldehteid, sõidavad väikeste linnautodega ning pargivad keset tänavat;
- viisakus. Siin naeratatakse ka kõige väiksemate asjade peale, hoitakse sulle ust lahti isegi siis, kui sa oled sissepääsust alles 50 m kaugusel, alustatakse avalikes kohtades seltskondlikku vestlust erinevatel teemadel à la kaua veel, miks nii, kes tegi, appimaivõi, ja astutakse tänaval ligi kaarti uurivatele eksinutele ning uuritakse, kas saab ehk kuidagi aidata. On ka muidugi vastupidiseid näiteid, aga täna on positiivse nimekirja päev :)

Orienteerun endiselt

Tuleb välja, et Belgias on olemas petilaadne jook: lait battu. Ümaras otsetõlkes 'pekstud piim'. Avastasin selle muidugi siis, kui ma omast arust piima kohvile kallasin. Mitte näiteks kamajooki tehes.

Kama-rindelt jätkates lisan siia ka oma blogi esimese video, mis mulle kangesti üht kodumaist laulu meenutab. Johnny Hallyday (jah, päriselt ka selline nimi, ja jah, selline mees ongi) tõlgendus Gilbert Becaud' šansoonist Et maintentant. Tam-ta-ra-ta-tam, on jälle aeg...

Esimene esimene advent Brüsselis

Minu aknast paistab sisse ere sügispäike, laual õitsevad imeilusad hüatsindid ja telekast tuleb taustaks prantsuskeelse pealelugemisega Beverly Hills 90210 ("Salut, Brandon. T'as vu Donna?")

Käisime nädalavahetusel kahel jõuluturul: place Ste Catherine'il (vt reklaamplakatit, pilt on eksitav) ja place Jourdanil. Kuigi ma mõistan, et plusskraadide ja uduvihmaga ei vea jõulutunnet välja isegi mitte Lapimaal, sain ma sellegipoolest suuremast osast jõuluputkadest sellist Jamaica-has-a-bobsled-team-vaibi. Isegi plastmassist päriselusuuruses kelgumägi ei suutnud mind veenda. Aga eks ma olen Eestis ka ära hellitatud kogu selle jõulutemaatikaga. Ja samas tuleb tunnistada, et hõõgvein ning vaateratas olid siin tõesti vinged.

Jõuluturgude masskülastamise vahel liitusin ma ka kohalike eestlaste laulukooriga, kus lisaks kolmekeelsele Jingle Bellsile õppisin vähemalt kaks sellist kodumaist jõululaulu, millest ma pea ainsana polnud varem kuulnudki: "Süüta küünal" ja "Jõulud tulid". Hoe is dat mogelijk?

Esimese advendi lõpuakordiks tõid eileõhtused külalised isetehtud piparkooke. Tuleb välja, et kõrvetatud suhkrut saab edukalt asendada ka vahtrasiirupi ja meega. Maitses nagu päris.

Koduprovva pead vaevab pesumullike

Alates eilsest olen ma seisukohal, et elu pisiasjade üle ei saa kogu aeg rõõmustada. Mõnikord peab elu pisasjadel laskma ka meele mustaks teha. Ja siis tuleb sel teemal blogis sissekanne teha.

Alguses ma arvasin, et minu ja normaalse Belgia elu vahel seisab puuduv korter, seejärel internet, soe vesi, külmkapp, teleühendus, pesumasin... Aga need mured said kõik lahendatud (vähemalt hetkeseisuga) ja kui aus olla - siis ega nad ei olnudki mingid Väga Suured Mured, eksju.

Aga nüüd on minu ja normaalse Belgia elu vahele ilmunud Takistus. Ja veel milline takistus. Nimelt müüakse Belgias pesuvahendeid ilma selle plastmassmullikeseta, mis koos vahendiga pesumasinasse pannakse. Vähe sellest, et ma pidin poes pika ja hingestatud vestluse maha pidama teemal "une-petite-bulle-plastique" - ning sain muuhulgas teada, et selle pärisnimi on dosette (kõlab nagu ilus tütarlapsenimi, onju?) -, selgus lõpuks, et neid näruseid mulle enam koos pesuvahendiga ei müüdagi, kuna "kõigil on need ammu juba olemas". Oeh.

Ehk siis kokkuvõtteks: palun mulle postiga saata üks plastmassist pesumull.

Sügis

Alati, kui Brüsselis vihma sajab, ütleb M, et näe, ma ju rääkisin sulle, et siin ongi kogu aeg ainult selline ilm. Ja siis ma värisen. Osaliselt külmast, aga põhiliselt ikka seetõttu, et mõtle, kui ongi nii, et ainult sajab ja on hall.

Siiani on minu kogemuses õnneks päikselised päevad olnud ülekaalus, aga täna oli juba õhus tõeline sügise lõhn. Sadas, tuul puhus ja märkasime, et näe, ka meie tänaval on puude lehed lõpuks ometi kollaseks läinud. Paralleelselt on poodidesse ilmunud lademetes plastmassist jõuluvanasid ning lumememmesid.

Jalutasime Koekelbergi basiilika juurde, ronisime torni ja üritasime nautida vaadet linnale, mis osutus vihmas suhteliselt mõttetuks ettevõtmiseks. Aga vähemalt saame öelda nüüd, et oleme varbaotsaga käinud Molenbeeki linnajaos, millel on siin kuulu järgi veits sama maine nagu osadel Pariisi äärelinnadel.

Mu (osaliseks) pettumuseks oli Molenbeek, vähemalt see basiilikat ümbritsev osa, täiesti tavaline unine elamukvartal. Lootsin nimelt vaikselt midagi sellist nagu avastasin hiljuti rue de Brabant'ilt: ridamisi värvikirevat rahvast täis värvikirevaid poode, mis müüvad kõike värvikirevatest vaipadest, vesipiipudest kuni värvikirevate pähklite ja maitseaineteni. Ühesõnaga - midagi sellist nagu minu kujutluses võiks olla mõni Maroko kaubatänav. Aga ei olnud, noh. Või siis oli asi ikkagist selles hallis Brüsseli ilmas...

Lisaväärtusena tean nüüd alates laupäeva õhtust Brüsselis juba tervelt kolme täitsa mõnusat baari. Viimane avastus (Pille soovitas, teised viisid kättpidi kohale) oli Goupil Le Fol, kus täiesti tõsimeeli mängitakse taustaks Jacques Breli ja Edith Piafi ning pakutakse joogiks vaarika- ja kirsiveini. La vie en rose.

Äikese ajal üksi kodus

Täna oli Brüsselis selline ilm, et energia- ja närvisäästmiseks tasus ka kuivemal hetkel vihmavari avatuna hoida, sest kui üks sajuhoog lõppes, siis teine algas. Vähemasti näitas termomeeter vihmas 20 kraadi, seega kui silmad kõvasti kinni panna, oleks võinud pakkuda, et on Eestimaine varasuvi. Ausõna. Ja nüüd siis äike. Päris hirmus on, kui aus olla.

Üldplaanis kulgeb elu endiselt sisustamis- ja asjaajamisrütmis. Hetke põhimõistatused on korteri radiaatorite soojenemine (kas? kuidas?) ja Belgia tervisekindlustussüsteem (miks? kui palju?).

Olen nüüd ka võtnud suuna vaimu ja tervise arendamisele. Eelmisel nädalal näiteks, kui meie mehed erinevatel koosolekutel aega veetsid, käisime paari saatusekaaslasega Belvue muuseumis, kus mingi eriürituse raames sai end koos Belgia üle-eelmise kuningaga ühele pildile fotošoppida. Mul pole ausalt öeldes õrna aimugi, mis selle ettevõtmise laiem kontseptsioon või eesmärk oli, aga meie ja alaealiste seas oli see igatahes suur hitt. Tulemust sisse skännida ei õnnestunud, aga no pilt peaks selge olema selletagi.

Ja täna ostsin endale joogamati ("tapis de yoga"), et osa võtta oma elu esimesest joogatunnist. Läksin kindla veendumusega, et olen kindlasti nagu puuklots plastiliinikarbis, aga ei olnudki nii jube - ulatusin painutades isegi oma varvasteni. Rõõmu kui palju.

Belgias on 7:30 ka kellaaeg

Läheduses asuval ehitusplatsil alustavad lammutajad tööd kell 7:00, gaasimees tuli kell 7:30 ning toidupoed avatakse kell 8:00. Hommikul.

Lisaväärtusena kaasnes gaasimehega soe vesi, seega talle ma virkust pahaks ei pane.

Homme Ikeasse

Käisime kahe nädala jooksul kokku vaatamas 27 korterit, millest elamisväärsust ilmutasid umbes kolm. Ülejäänud olid kas kaugel, kõledad/koledad või õhkus neist sellist Tartu-perioodist tuttavat tudengivaimu, kus tagatoa diivanil keegi alles magab ja õhtune taara on veel välja viimata.

Nüüdseks aga oleme juba nädalapäevad rõõmsalt uues kodus ning vastupidiselt üldlevinud (ja põhjendatud?) ootustele on meil õnnestunud saada internetiühendus enne sooja vett, külmkappi ja mööblit. Aga kuna inimene õpib kuni elab, siis oleme kokku laenatud madratsitest ning kaasa võetud korvidest-kastidest suutnud endale kujundada sellise vaese-mehe-Jaapani-stiilis elamise, kus hommikune dušš karastab ning toiduained elatuvad rõdul. Ja mis põhiline - meil on wifi.

Siinkohal avaldan ka tänu Belgia toiduainetööstusele, kes E-de pealt mitte kokku ei hoia: piim säilib avatuna mitu päikselist sooja päeva ning augustis ostetud õunad näevad endiselt täpselt samasugused välja.

Täna

Hammas valutab. Ju ta siis tunneb puudust millestki.

Augustis

Peale ligi viiekuulist pausi ei ole mul millegi sisukamaga kambäkki teha, kui et olen-tööl-ja-päike-paistab-ja-tahaksin-hoopis-puhkusel-olla. Aga no tõesti - kus see kuumarekord kaks nädalat tagasi oli, ah?

Täna astun oma elu esimese sammu ekstreemsportluse suunas: lähen sõitma paadi järel (ei-ei, ei ole aerupaat) veetava muhviga. Sel on kindlasti mingi peen nimi* ka, aga üldjoontes peaks tegu olema sellise päästerõnga moodi täispuhutava asjandusega, milles saab istuda ja siis hästi kiiresti paadi järel lohiseda. Peale veealuste kukerpallide ja vees kätel seismise on see igatahes mu esimene akvaekstreem. Ei jõua kohe ära oodata.

___________________________________________
*peen "ekstreemnimi" osutus pettumuseks: water ski donut. Pff!

Meie paneelmaja kõrvalparaadna korterinaaber

Juba mõnda aega hakkab meie paneelmaja kõrvalparaadna korterinaabril igal õhtul (varahommikul?) täpselt kell 00:00 helisema elektrooniline äratus, mis lõpeb punktipealt kell 00:59. Kuna paneelmaja seinad - eriti veel need, mis paraadnaid eristavad - on siinkandis õhukesed, siis mina selles ajavahemikus ei maga, vaid mõtlen, millal mõni meie lähimatest korterinaabritest, kes samuti 00:00-00:59 meeldivalt aega veedab, aru kaotab. Piiks-piiks-piiks-piiks... Või on paneelmaja elanikel keskmisest tugevamad närvid? Piiks-piiks-piiks-piiks... Ja millega võiks küll tegeleda meie paneelmaja kõrvalparaadna korterinaaber, kes sellise mugava lahenduse nagu "korduväratus" oma kellraadiolt eelmisel esmaspäeval üles leidis?

Meikõuver

Veebruar tuleb sama kollane nagu post-itid minu arvuti küljes (tegelt praegu vaatan, et see taust on pigem selline hallikas-kollakas). Äärmiselt oluline info, ühesõnaga.

Kaks tuhat seitse

Minu arvates oleks see aasta võinud alata otse maist. Või isegi juunist. Üleüldse oleks 2006 võinud veidi kauem kesta, sest praegused väljavaated ei tekita minus 2007. aastakäigu vastu küll veel mingit erilist usaldust: eesseisev külm ja hall veebruar, rohkem tööd, M-i akadeemilised kohustused, endiselt kadunud kass jms.

2006 oli üldplaanis väga positiivne aasta. 2007 peab nüüd end tõsiselt pingutama, et minu silmis heasse kirja jõuda :)

Zö frentš

Prantslastel on verb sellise tegevuse jaoks nagu "end katma väikeste ümmarguste pilvekestega" - se pommeler. Ma igaljuhul pommeleeruks praegu sajaga, kuna mu tarkusehammas valutab ja valuvaigistid ei aita. Pommeleerumine kindlasti toimiks - olen täiesti kindel.

Kassita, endiselt

Kadunud lemmikloomad on üks äärmiselt traagiline nähtus, mis peamiselt väljendub välkkiirelt lootusetusest lootusesse ja vastupidi liikuvas omaniku sisedialoogis. Õhtuti, kui väljas on külm ja vihmane, üritad ette kujutada, kuidas see sama kass, kes veel alles hiljuti leidis, et elektrisoojendusega vannitoapõrandalt ei tasu end üldse liigutada (ja kui, siis ainult söömiseks), eksleb praegu üksinda niisketel ja pimedatel Tallinna tänavatel. Seejärel lohutad end mõttega, et vastasmaja hoovis elab ju tegelikult üks nunnu hall emane kiisu, kes kindlasti Miki oma hoole alla võttis ja üleüldse on neil amore. Samas, mõtled, äkki ikka keegi pani ta kotti ja viis lihtsalt kaasa? Või on ta hoopis näiteks katuselt alla kukkunud ja kannatab vaikselt kuskil hästi-hästi lähedal? Aga olgem ausad, arutled endamisi, ta võis vabalt ka iseseisvalt seiklema minna... Ent kuidas ta ikka nendel pimedatel tänavatel hakkama saab? Ja jälle kogu see sama ringmõte otsast peale. Raadiosaatjaga kassi oleks vaja.

Eile öösel nägime igaljuhul ühte valge ninaotsaga kassi arglikult ühest kangialusest välja piilumas ja varitsesime poole kaheni tänaval lootuses seda nina uuesti näha.

Kassita

On kadunud me kass, me auväärne kass. Lahkus üleeile hommikul kell 11 ja tagasi pole enam tulnud. Musta värvi, valge kõhualune, valged käpad, kõva iseloom, tugev oma arvamus - selline nagu üks kassiisand olema peab. Kehalises üldmuljes on rõhk rohkem laiusele kui kõrgusele. Reageerib (teoorias) nimele Miki ja (praktikas) kutsumisele "kss-kss".

Kadakagurmaanlus

Maailma parimad asjad on alati need kõige lihtsamad, eks? - Eilsest õhtust üle jäänud kartulisalat, kanarull ploomiga ja Double Coffeest kaasa ostetud kohv. Antud hetkel täiesti vastupandamatu kombinatsioon, eriti veel, kui nautida seda oma töölaua taga samal ajal, kui väljas seatakse rahvamasside piiramiseks üles tõkkeid ja taevas keerleb helikopter.

Linnaõhk teeb vabaks

Kuidas mõista, kui väga tegelikult kesklinna armastad? - Tuleb kolida Lasnamäele. Arvan, et ma olen tulevikus isegi võimeline miljoni rohkem maksma (st laenu võtma) puhtalt sellepärast, et elada raadiuses "25-minutit Raekoja platsi jala". Ühistranspordist sõltuda on ikka jube tüütu. Lisaks veel ka ebatervislik ja figuurivaenulik.

Iseenesest on Lasnamägi oma lihtsuses ja värvituses lausa stiilne - selline 60dante laadis tulevikunägemuse realiseering. Või siis mannetum variant Metropolisest. Puudu on vaid futuristlikud hõljuvad liiklusvahendid, mis päästaksid 1/3 Tallinna elanikest (sh mind) hommikustest ummikutest. Senine rekordaeg kesklinna tööle jõudmises on hetkel 50 minutit, aga arvan, et seda annab kindlasti veel ületada.

Ma nüüd mõtlen, kuidas M selle teksti peale "Ei vingu!" ütleb :)