Kadunud lemmikloomad on üks äärmiselt traagiline nähtus, mis peamiselt väljendub välkkiirelt lootusetusest lootusesse ja vastupidi liikuvas omaniku sisedialoogis. Õhtuti, kui väljas on külm ja vihmane, üritad ette kujutada, kuidas see sama kass, kes veel alles hiljuti leidis, et elektrisoojendusega vannitoapõrandalt ei tasu end üldse liigutada (ja kui, siis ainult söömiseks), eksleb praegu üksinda niisketel ja pimedatel Tallinna tänavatel. Seejärel lohutad end mõttega, et vastasmaja hoovis elab ju tegelikult üks nunnu hall emane kiisu, kes kindlasti Miki oma hoole alla võttis ja üleüldse on neil amore. Samas, mõtled, äkki ikka keegi pani ta kotti ja viis lihtsalt kaasa? Või on ta hoopis näiteks katuselt alla kukkunud ja kannatab vaikselt kuskil hästi-hästi lähedal? Aga olgem ausad, arutled endamisi, ta võis vabalt ka iseseisvalt seiklema minna... Ent kuidas ta ikka nendel pimedatel tänavatel hakkama saab? Ja jälle kogu see sama ringmõte otsast peale. Raadiosaatjaga kassi oleks vaja.
Eile öösel nägime igaljuhul ühte valge ninaotsaga kassi arglikult ühest kangialusest välja piilumas ja varitsesime poole kaheni tänaval lootuses seda nina uuesti näha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar