Peegel, peegel...

Mul on tunne, et mind kisub palju enam blogisse kirjutama mõni kogemus Eestist Belgias kui näiteks vahetu kokkupuude Belgia kultuuriliste iseärasustega (kui tegu just ei ole millegi ennenägematuga à la konstateering, et pesumasinate koht on siinkandis keldris, mitte näiteks vannitoas). Aga eks see on paljuski seetõttu, et siin ei ole ju mu päris kodu ja lisaks mind ka hirmsasti paelub see teema, et millist aspekti Eesti kultuurist eksporditakse ja kuidas ja kas ja üldse ja miks...

Täna käisime Euroopa Parlamendi liikme Indrek Tarandi korraldatud filmiõhtul, kus Jaak Kilmi ja Kiur Aarma tutvustasid ja näitasid dokut "Disko ja tuumasõda". Film oli tõesti äge - ma viimasel ajal tajun väga värskendavana neid hetki, kui meie hirmus kurba okupatsioonielu näidatakse kerges absurdikastmes. Pealegi - teema on ju viimase peal. Tundus, et ka rahvusvahelisele publikule meeldis. Doku sai läbi, algas kohtumine autoritega. Ja ma pean ütlema, et kuigi mulle on Kilmist ja Aarmast ajakirjanduse vahendusel igati sümpaatne mulje jäänud, siis oma filmi esitlemisega jäid nad küll hätta. Tea, kas see tuli keelebarjäärist, pikast reisist Brüsselisse või sellest, et nad on selle sama filmiga juba mõnda aega ringi tiirutanud (või ei motiveerinud asjaolu, et saalis polnud tõenäoliselt ei ajakirjanikke, ei filmilevitajaid?), ent nende vastused ka kõige elementaarsematele küsimustele olid läbi mõtlemata ja segased.

See on mul muide juba teine vastav kogemus Brüsselis, kus teose (mõlemal juhul filmi) autor(id) on hädas oma loomingu esitlemisega. Tekib juba tunne, et Eesti Filmi Sihtasutus peaks oma hoolealustele korraldama esinemiskoolitusi. Või panema neile südamele, et enne, kui publiku ette astud, ole kena, mõtle läbi, mida sinult võidakse küsida ja mida sa tahaksid vastata. See ju ometi ei peaks ühelegi kunstnikule üllatusena tulema, et keegi uurib, mis teda teose loomisele ajendas. Või kust ta inspiratsiooni ammutas.

Ühesõnaga, kallid Eesti filmiloojad, mõelge veidi ka publikuga suhtlemise peale, sest ükskõik kui hea su film on, lõpuks jääb ikka kõrvu kõlama see viimane autori selgitav märkus.

Paari nädala pärast sõidame Luksemburgi Vennaskonna kontserdile. Saab näha, kuidas Trubetskyl selle publikuga suhtlemisega on... :)