Esimene esimene advent Brüsselis

Minu aknast paistab sisse ere sügispäike, laual õitsevad imeilusad hüatsindid ja telekast tuleb taustaks prantsuskeelse pealelugemisega Beverly Hills 90210 ("Salut, Brandon. T'as vu Donna?")

Käisime nädalavahetusel kahel jõuluturul: place Ste Catherine'il (vt reklaamplakatit, pilt on eksitav) ja place Jourdanil. Kuigi ma mõistan, et plusskraadide ja uduvihmaga ei vea jõulutunnet välja isegi mitte Lapimaal, sain ma sellegipoolest suuremast osast jõuluputkadest sellist Jamaica-has-a-bobsled-team-vaibi. Isegi plastmassist päriselusuuruses kelgumägi ei suutnud mind veenda. Aga eks ma olen Eestis ka ära hellitatud kogu selle jõulutemaatikaga. Ja samas tuleb tunnistada, et hõõgvein ning vaateratas olid siin tõesti vinged.

Jõuluturgude masskülastamise vahel liitusin ma ka kohalike eestlaste laulukooriga, kus lisaks kolmekeelsele Jingle Bellsile õppisin vähemalt kaks sellist kodumaist jõululaulu, millest ma pea ainsana polnud varem kuulnudki: "Süüta küünal" ja "Jõulud tulid". Hoe is dat mogelijk?

Esimese advendi lõpuakordiks tõid eileõhtused külalised isetehtud piparkooke. Tuleb välja, et kõrvetatud suhkrut saab edukalt asendada ka vahtrasiirupi ja meega. Maitses nagu päris.

Koduprovva pead vaevab pesumullike

Alates eilsest olen ma seisukohal, et elu pisiasjade üle ei saa kogu aeg rõõmustada. Mõnikord peab elu pisasjadel laskma ka meele mustaks teha. Ja siis tuleb sel teemal blogis sissekanne teha.

Alguses ma arvasin, et minu ja normaalse Belgia elu vahel seisab puuduv korter, seejärel internet, soe vesi, külmkapp, teleühendus, pesumasin... Aga need mured said kõik lahendatud (vähemalt hetkeseisuga) ja kui aus olla - siis ega nad ei olnudki mingid Väga Suured Mured, eksju.

Aga nüüd on minu ja normaalse Belgia elu vahele ilmunud Takistus. Ja veel milline takistus. Nimelt müüakse Belgias pesuvahendeid ilma selle plastmassmullikeseta, mis koos vahendiga pesumasinasse pannakse. Vähe sellest, et ma pidin poes pika ja hingestatud vestluse maha pidama teemal "une-petite-bulle-plastique" - ning sain muuhulgas teada, et selle pärisnimi on dosette (kõlab nagu ilus tütarlapsenimi, onju?) -, selgus lõpuks, et neid näruseid mulle enam koos pesuvahendiga ei müüdagi, kuna "kõigil on need ammu juba olemas". Oeh.

Ehk siis kokkuvõtteks: palun mulle postiga saata üks plastmassist pesumull.

Sügis

Alati, kui Brüsselis vihma sajab, ütleb M, et näe, ma ju rääkisin sulle, et siin ongi kogu aeg ainult selline ilm. Ja siis ma värisen. Osaliselt külmast, aga põhiliselt ikka seetõttu, et mõtle, kui ongi nii, et ainult sajab ja on hall.

Siiani on minu kogemuses õnneks päikselised päevad olnud ülekaalus, aga täna oli juba õhus tõeline sügise lõhn. Sadas, tuul puhus ja märkasime, et näe, ka meie tänaval on puude lehed lõpuks ometi kollaseks läinud. Paralleelselt on poodidesse ilmunud lademetes plastmassist jõuluvanasid ning lumememmesid.

Jalutasime Koekelbergi basiilika juurde, ronisime torni ja üritasime nautida vaadet linnale, mis osutus vihmas suhteliselt mõttetuks ettevõtmiseks. Aga vähemalt saame öelda nüüd, et oleme varbaotsaga käinud Molenbeeki linnajaos, millel on siin kuulu järgi veits sama maine nagu osadel Pariisi äärelinnadel.

Mu (osaliseks) pettumuseks oli Molenbeek, vähemalt see basiilikat ümbritsev osa, täiesti tavaline unine elamukvartal. Lootsin nimelt vaikselt midagi sellist nagu avastasin hiljuti rue de Brabant'ilt: ridamisi värvikirevat rahvast täis värvikirevaid poode, mis müüvad kõike värvikirevatest vaipadest, vesipiipudest kuni värvikirevate pähklite ja maitseaineteni. Ühesõnaga - midagi sellist nagu minu kujutluses võiks olla mõni Maroko kaubatänav. Aga ei olnud, noh. Või siis oli asi ikkagist selles hallis Brüsseli ilmas...

Lisaväärtusena tean nüüd alates laupäeva õhtust Brüsselis juba tervelt kolme täitsa mõnusat baari. Viimane avastus (Pille soovitas, teised viisid kättpidi kohale) oli Goupil Le Fol, kus täiesti tõsimeeli mängitakse taustaks Jacques Breli ja Edith Piafi ning pakutakse joogiks vaarika- ja kirsiveini. La vie en rose.

Äikese ajal üksi kodus

Täna oli Brüsselis selline ilm, et energia- ja närvisäästmiseks tasus ka kuivemal hetkel vihmavari avatuna hoida, sest kui üks sajuhoog lõppes, siis teine algas. Vähemasti näitas termomeeter vihmas 20 kraadi, seega kui silmad kõvasti kinni panna, oleks võinud pakkuda, et on Eestimaine varasuvi. Ausõna. Ja nüüd siis äike. Päris hirmus on, kui aus olla.

Üldplaanis kulgeb elu endiselt sisustamis- ja asjaajamisrütmis. Hetke põhimõistatused on korteri radiaatorite soojenemine (kas? kuidas?) ja Belgia tervisekindlustussüsteem (miks? kui palju?).

Olen nüüd ka võtnud suuna vaimu ja tervise arendamisele. Eelmisel nädalal näiteks, kui meie mehed erinevatel koosolekutel aega veetsid, käisime paari saatusekaaslasega Belvue muuseumis, kus mingi eriürituse raames sai end koos Belgia üle-eelmise kuningaga ühele pildile fotošoppida. Mul pole ausalt öeldes õrna aimugi, mis selle ettevõtmise laiem kontseptsioon või eesmärk oli, aga meie ja alaealiste seas oli see igatahes suur hitt. Tulemust sisse skännida ei õnnestunud, aga no pilt peaks selge olema selletagi.

Ja täna ostsin endale joogamati ("tapis de yoga"), et osa võtta oma elu esimesest joogatunnist. Läksin kindla veendumusega, et olen kindlasti nagu puuklots plastiliinikarbis, aga ei olnudki nii jube - ulatusin painutades isegi oma varvasteni. Rõõmu kui palju.

Belgias on 7:30 ka kellaaeg

Läheduses asuval ehitusplatsil alustavad lammutajad tööd kell 7:00, gaasimees tuli kell 7:30 ning toidupoed avatakse kell 8:00. Hommikul.

Lisaväärtusena kaasnes gaasimehega soe vesi, seega talle ma virkust pahaks ei pane.

Homme Ikeasse

Käisime kahe nädala jooksul kokku vaatamas 27 korterit, millest elamisväärsust ilmutasid umbes kolm. Ülejäänud olid kas kaugel, kõledad/koledad või õhkus neist sellist Tartu-perioodist tuttavat tudengivaimu, kus tagatoa diivanil keegi alles magab ja õhtune taara on veel välja viimata.

Nüüdseks aga oleme juba nädalapäevad rõõmsalt uues kodus ning vastupidiselt üldlevinud (ja põhjendatud?) ootustele on meil õnnestunud saada internetiühendus enne sooja vett, külmkappi ja mööblit. Aga kuna inimene õpib kuni elab, siis oleme kokku laenatud madratsitest ning kaasa võetud korvidest-kastidest suutnud endale kujundada sellise vaese-mehe-Jaapani-stiilis elamise, kus hommikune dušš karastab ning toiduained elatuvad rõdul. Ja mis põhiline - meil on wifi.

Siinkohal avaldan ka tänu Belgia toiduainetööstusele, kes E-de pealt mitte kokku ei hoia: piim säilib avatuna mitu päikselist sooja päeva ning augustis ostetud õunad näevad endiselt täpselt samasugused välja.

Täna

Hammas valutab. Ju ta siis tunneb puudust millestki.

Augustis

Peale ligi viiekuulist pausi ei ole mul millegi sisukamaga kambäkki teha, kui et olen-tööl-ja-päike-paistab-ja-tahaksin-hoopis-puhkusel-olla. Aga no tõesti - kus see kuumarekord kaks nädalat tagasi oli, ah?

Täna astun oma elu esimese sammu ekstreemsportluse suunas: lähen sõitma paadi järel (ei-ei, ei ole aerupaat) veetava muhviga. Sel on kindlasti mingi peen nimi* ka, aga üldjoontes peaks tegu olema sellise päästerõnga moodi täispuhutava asjandusega, milles saab istuda ja siis hästi kiiresti paadi järel lohiseda. Peale veealuste kukerpallide ja vees kätel seismise on see igatahes mu esimene akvaekstreem. Ei jõua kohe ära oodata.

___________________________________________
*peen "ekstreemnimi" osutus pettumuseks: water ski donut. Pff!

Meie paneelmaja kõrvalparaadna korterinaaber

Juba mõnda aega hakkab meie paneelmaja kõrvalparaadna korterinaabril igal õhtul (varahommikul?) täpselt kell 00:00 helisema elektrooniline äratus, mis lõpeb punktipealt kell 00:59. Kuna paneelmaja seinad - eriti veel need, mis paraadnaid eristavad - on siinkandis õhukesed, siis mina selles ajavahemikus ei maga, vaid mõtlen, millal mõni meie lähimatest korterinaabritest, kes samuti 00:00-00:59 meeldivalt aega veedab, aru kaotab. Piiks-piiks-piiks-piiks... Või on paneelmaja elanikel keskmisest tugevamad närvid? Piiks-piiks-piiks-piiks... Ja millega võiks küll tegeleda meie paneelmaja kõrvalparaadna korterinaaber, kes sellise mugava lahenduse nagu "korduväratus" oma kellraadiolt eelmisel esmaspäeval üles leidis?

Meikõuver

Veebruar tuleb sama kollane nagu post-itid minu arvuti küljes (tegelt praegu vaatan, et see taust on pigem selline hallikas-kollakas). Äärmiselt oluline info, ühesõnaga.

Kaks tuhat seitse

Minu arvates oleks see aasta võinud alata otse maist. Või isegi juunist. Üleüldse oleks 2006 võinud veidi kauem kesta, sest praegused väljavaated ei tekita minus 2007. aastakäigu vastu küll veel mingit erilist usaldust: eesseisev külm ja hall veebruar, rohkem tööd, M-i akadeemilised kohustused, endiselt kadunud kass jms.

2006 oli üldplaanis väga positiivne aasta. 2007 peab nüüd end tõsiselt pingutama, et minu silmis heasse kirja jõuda :)

Zö frentš

Prantslastel on verb sellise tegevuse jaoks nagu "end katma väikeste ümmarguste pilvekestega" - se pommeler. Ma igaljuhul pommeleeruks praegu sajaga, kuna mu tarkusehammas valutab ja valuvaigistid ei aita. Pommeleerumine kindlasti toimiks - olen täiesti kindel.

Kassita, endiselt

Kadunud lemmikloomad on üks äärmiselt traagiline nähtus, mis peamiselt väljendub välkkiirelt lootusetusest lootusesse ja vastupidi liikuvas omaniku sisedialoogis. Õhtuti, kui väljas on külm ja vihmane, üritad ette kujutada, kuidas see sama kass, kes veel alles hiljuti leidis, et elektrisoojendusega vannitoapõrandalt ei tasu end üldse liigutada (ja kui, siis ainult söömiseks), eksleb praegu üksinda niisketel ja pimedatel Tallinna tänavatel. Seejärel lohutad end mõttega, et vastasmaja hoovis elab ju tegelikult üks nunnu hall emane kiisu, kes kindlasti Miki oma hoole alla võttis ja üleüldse on neil amore. Samas, mõtled, äkki ikka keegi pani ta kotti ja viis lihtsalt kaasa? Või on ta hoopis näiteks katuselt alla kukkunud ja kannatab vaikselt kuskil hästi-hästi lähedal? Aga olgem ausad, arutled endamisi, ta võis vabalt ka iseseisvalt seiklema minna... Ent kuidas ta ikka nendel pimedatel tänavatel hakkama saab? Ja jälle kogu see sama ringmõte otsast peale. Raadiosaatjaga kassi oleks vaja.

Eile öösel nägime igaljuhul ühte valge ninaotsaga kassi arglikult ühest kangialusest välja piilumas ja varitsesime poole kaheni tänaval lootuses seda nina uuesti näha.

Kassita

On kadunud me kass, me auväärne kass. Lahkus üleeile hommikul kell 11 ja tagasi pole enam tulnud. Musta värvi, valge kõhualune, valged käpad, kõva iseloom, tugev oma arvamus - selline nagu üks kassiisand olema peab. Kehalises üldmuljes on rõhk rohkem laiusele kui kõrgusele. Reageerib (teoorias) nimele Miki ja (praktikas) kutsumisele "kss-kss".

Kadakagurmaanlus

Maailma parimad asjad on alati need kõige lihtsamad, eks? - Eilsest õhtust üle jäänud kartulisalat, kanarull ploomiga ja Double Coffeest kaasa ostetud kohv. Antud hetkel täiesti vastupandamatu kombinatsioon, eriti veel, kui nautida seda oma töölaua taga samal ajal, kui väljas seatakse rahvamasside piiramiseks üles tõkkeid ja taevas keerleb helikopter.

Linnaõhk teeb vabaks

Kuidas mõista, kui väga tegelikult kesklinna armastad? - Tuleb kolida Lasnamäele. Arvan, et ma olen tulevikus isegi võimeline miljoni rohkem maksma (st laenu võtma) puhtalt sellepärast, et elada raadiuses "25-minutit Raekoja platsi jala". Ühistranspordist sõltuda on ikka jube tüütu. Lisaks veel ka ebatervislik ja figuurivaenulik.

Iseenesest on Lasnamägi oma lihtsuses ja värvituses lausa stiilne - selline 60dante laadis tulevikunägemuse realiseering. Või siis mannetum variant Metropolisest. Puudu on vaid futuristlikud hõljuvad liiklusvahendid, mis päästaksid 1/3 Tallinna elanikest (sh mind) hommikustest ummikutest. Senine rekordaeg kesklinna tööle jõudmises on hetkel 50 minutit, aga arvan, et seda annab kindlasti veel ületada.

Ma nüüd mõtlen, kuidas M selle teksti peale "Ei vingu!" ütleb :)

Esimene koolipäev

Täna on minu esimene 'mitte-akadeemiline' 1. september alates 1989. aastast. Keskkooli enam tõesti tagasi ei tahaks, aga ülikooli võiks küll uuesti minna. Igatsen nimelt Lauristini ja Vihalemma koduülesandeid. Ausalt. Eriti veel peale Postimehe seekordse online-intervjuu lugemist.

Meeleolu on kuidagi kurblik täna.

"Oi, need etendused on kõik välja müüdud!"

Keegi teab, kuidas saada Linnateatri "Eesti teatri lauludele" kaks piletit?

Tühitsoon

Viimasel paaril nädalal on mu kogemused kohaliku teenindussfääriga olnud pea ainult negatiivse alatooniga, kui just kodupoe müüjate tere-aitäh-nägemist välja arvata.

Esiteks suhtutakse minusse kui klienti nagu absoluutsesse nuhtlusesse - justkui mulle jubedalt meeldiks iga hommik helistada printeriparandusse ja uurida, et kas meie töövahend, mis juba üle kuu aja remondis ja mida iga hommik lubatakse mõne tunni pärast tagasi tuua, nüüd juba sai päriselt ka valmis või pean ma ikka veel ootama. Aga kes siis käsib lubada asju, mida tegelikult teostada ei saa?

Samamoodi ka söögikohtades. Eriti ülbe teenindus on näiteks Double Coffees. Ma annan hea meelega tippi, aga selle eest tuleb minuga pisutki tegeleda à la tervitada, informeerida, kui toiduga läheb veidi kauem ja natuke naeratada. Elementaarne ju.

Viu

Avastasin, et kui kool läbi, siis ei hakka sügis enam mitte 1. septembrist, vaid hoopis puhkusele järgnevast esimesest tööpäevast ehk siis antud juhul esmaspäevast, 7. augustist. Minu selleaastane suvi kestis seega kolm nädalat. Ootamatult lühike, ma ütleksin.

Lisaks sain täna oma õppelaenu tagasimakse graafiku (äkki need kõik on kokku üks sõna? Või hoopis kaks? Keeruline) - maksan oma... hmmm, kuidas nüüd öeldagi... "arukaid finantsotsusi" tagasi 2015. aastani ja tõenäoliselt olen selleks ajaks veel ka mõne uue laenu jõudnud soetada... Et ei võinud nüüd kolmapäeval Viking Lotoga siis jopata!