Vaikelu tomatiga

Täna sai minust belglane. Toidupoe kontekstis. Nimelt tegin nagu kohalikud ja ei lasknud end häirida minu taga looklevast sabast ja pakkisin rahulikult kõik oma ostud kotti enne, kui maksmise (ja kassa vabastamise) peale mõtlema hakkasin. Siiakanti ei ole veel nimelt jõudnud see leiutis, kus ühes kassas saavad korraga oma asju lindil pakkida kaks inimest korraga, vaid kõik käib ikka ükshaaval. Kõikidel eelnevatel juhtudel olen proovinud, ühes käes kott, teises maksekaart, kiirelt-kiirelt multitaskida (üritasin sellele sõnale eestikeelset sünonüümi leida, aga tühjagi: Google translate nt pakub "multitegumtöötlust"), et inimesed ei peaks minu pärast oma elust mitmeid häid minuteid toidusabas veetma. See siis nüüd selleks.

Paralleelselt belgiastumisega toidupoes avastasin omakorda spordiklubis, et hingelt olen ma siiski põhjaeurooplane (idaeurooplane?). Nimelt on klubi meeskond mind nüüdseks liigitanud kasti "püsiklient" ja tunneb seega vajadust pea iga kord vestelda minu treeningharjumustest à la "Kas täna siis ei teegi rühmatreeningut nagu tavaliselt? Aga miks?". Ma mõistan, et maailma mastaabis on see pisimure, aga poes-juuksuris-spordiklubis eelistan ma teatud anonüümsust. Selline otsene kliendi harjumustesse süvenemine tekitab minus tunde, et mu privaatsus on tugevalt häiritud (samas ei ole mul muidugi erilist probleemi oma isikukoodi andmisega erinevate e-teenuste jaoks... khm-khm). Vaatan imestuse-imetlusega inimesi, kes vestlevad põhjalikult adminiga, treeneriga, koristajaga, veel kord adminiga... Mul kvalifitseerub sporti tehes juba tere-nägemist päris asjaliku vestlusena.

Kui identiteedidilemmad välja arvata, on meie elu Belgias olnud rahulik (ja loomulikult - vihmane). Eelmisel nädalal tutvusime Aafrika rahvusroogadega (peamiselt poulet yassa) ühes Matongé restoranis, kus kummalisel kombel olid klientideks ainult van(em)ad valgenahalised mehed ja noore(ma)d mustanahalised naised, kelle diskobiidi taustal toimuvale õhtusöögile lisas vürtsi juurde üks veidi purjakil aafriklanna, kes meie laudkonnale häälekalt ükshaaval kõik oma rõivaste tootjafirmad üles luges (Louis Vuitton ja kompanii). Toit maitses hea, garderoobi presentatsioon jäi veidi arusaamatuks.

Lõpetuseks tutvustan meie uut Brüsseli pereliiget: kirsstomat. Sain nimelt S-lt sünnipäevaks poti ühe vääksu rohelise liblega, kellest tänaseks on saanud viljakandev põõsas. Käime nüüd iga päev asjatundliku näoga rohelisi mummusid üle lugemas, et oleks täpne ettekujutus, kui suurt tomatisaaki oodata on.