Paralleelselt belgiastumisega toidupoes avastasin omakorda spordiklubis, et hingelt olen ma siiski põhjaeurooplane (idaeurooplane?). Nimelt on klubi meeskond mind nüüdseks liigitanud kasti "püsiklient" ja tunneb seega vajadust pea iga kord vestelda minu treeningharjumustest à la "Kas täna siis ei teegi rühmatreeningut nagu tavaliselt? Aga miks?". Ma mõistan, et maailma mastaabis on see pisimure, aga poes-juuksuris-spordiklubis eelistan ma teatud anonüümsust. Selline otsene kliendi harjumustesse süvenemine tekitab minus tunde, et mu privaatsus on tugevalt häiritud (samas ei ole mul muidugi erilist probleemi oma isikukoodi andmisega erinevate e-teenuste jaoks... khm-khm). Vaatan imestuse-imetlusega inimesi, kes vestlevad põhjalikult adminiga, treeneriga, koristajaga, veel kord adminiga... Mul kvalifitseerub sporti tehes juba tere-nägemist päris asjaliku vestlusena.
Kui identiteedidilemmad välja arvata, on meie elu Belgias olnud rahulik (ja loomulikult - vihmane). Eelmisel nädalal tutvusime Aafrika rahvusroogadega (peamiselt poulet yassa) ühes Matongé restoranis, kus kummalisel kombel olid klientideks ainult van(em)ad valgenahalised mehed ja noore(ma)d mustanahalised naised, kelle diskobiidi taustal toimuvale õhtusöögile lisas vürtsi juurde üks veidi purjakil aafriklanna, kes meie laudkonnale häälekalt ükshaaval kõik oma rõivaste tootjafirmad üles luges (Louis Vuitton ja kompanii). Toit maitses hea, garderoobi presentatsioon jäi veidi arusaamatuks.
Lõpetuseks tutvustan meie uut Brüsseli pereliiget: kirsstomat. Sain nimelt S-lt sünnipäevaks poti ühe vääksu rohelise liblega, kellest tänaseks on saanud viljakandev põõsas. Käime nüüd iga päev asjatundliku näoga rohelisi mummusid üle lugemas, et oleks täpne ettekujutus, kui suurt tomatisaaki oodata on.
1 kommentaar:
varsti saab salatit :)
Postita kommentaar