esmaspäev, 2. november 2009

Sügis

Alati, kui Brüsselis vihma sajab, ütleb M, et näe, ma ju rääkisin sulle, et siin ongi kogu aeg ainult selline ilm. Ja siis ma värisen. Osaliselt külmast, aga põhiliselt ikka seetõttu, et mõtle, kui ongi nii, et ainult sajab ja on hall.

Siiani on minu kogemuses õnneks päikselised päevad olnud ülekaalus, aga täna oli juba õhus tõeline sügise lõhn. Sadas, tuul puhus ja märkasime, et näe, ka meie tänaval on puude lehed lõpuks ometi kollaseks läinud. Paralleelselt on poodidesse ilmunud lademetes plastmassist jõuluvanasid ning lumememmesid.

Jalutasime Koekelbergi basiilika juurde, ronisime torni ja üritasime nautida vaadet linnale, mis osutus vihmas suhteliselt mõttetuks ettevõtmiseks. Aga vähemalt saame öelda nüüd, et oleme varbaotsaga käinud Molenbeeki linnajaos, millel on siin kuulu järgi veits sama maine nagu osadel Pariisi äärelinnadel.

Mu (osaliseks) pettumuseks oli Molenbeek, vähemalt see basiilikat ümbritsev osa, täiesti tavaline unine elamukvartal. Lootsin nimelt vaikselt midagi sellist nagu avastasin hiljuti rue de Brabant'ilt: ridamisi värvikirevat rahvast täis värvikirevaid poode, mis müüvad kõike värvikirevatest vaipadest, vesipiipudest kuni värvikirevate pähklite ja maitseaineteni. Ühesõnaga - midagi sellist nagu minu kujutluses võiks olla mõni Maroko kaubatänav. Aga ei olnud, noh. Või siis oli asi ikkagist selles hallis Brüsseli ilmas...

Lisaväärtusena tean nüüd alates laupäeva õhtust Brüsselis juba tervelt kolme täitsa mõnusat baari. Viimane avastus (Pille soovitas, teised viisid kättpidi kohale) oli Goupil Le Fol, kus täiesti tõsimeeli mängitakse taustaks Jacques Breli ja Edith Piafi ning pakutakse joogiks vaarika- ja kirsiveini. La vie en rose.

2 kommentaari:

pille k ütles ...

ma ei saa aru, miks mulle seal mingit rummimahlasegu pakuti... veinist polnud haisugi!

märt ütles ...

kusjuures me käisime tegelikult koekelbergis siiski :)