Seitseteist koma viis

Mul on nüüd kokku umbes kaks ja pool lehekülge, millest viimase mooodustab hetkel veel suhteliselt seosetu tekst. 19. sajandi alguse Eesti- ja Liivimaa talupoegadest on ikka jube raske kirjutada. Suurema osa ajast tegelen mõisnike (sadistinirud!) vihkamisega, eriti veel nüüd, kui avastasin 1930ndatest pärineva näidete- ja detailiderohke "Eesti rahva ajaloo". Teine probleem on muidugi kõige selle "värvikülluse" prantsuskeelde panemine: ammm... "Adramaa"- terre machin..? "Maapäev"- conseil jour du monde...? "Peksupäev" - jour de frappe..? (Ma loodan nüüd siiralt, et keegi guugeldades mu tõlkeid tõe pähe ei võta)

Ja et i-ngumisele veel täpp peale panna, siis - kes tahab selliste päiksepaisteliste ilmadega kirjutada, ah?

Oeh, ma ainult vinguksin praegu. Bladi diplom, misjaoksüldse!

Jama lugu

Ühtegi lehekülge veel pole. Aga see-eest on Kristiina, kes parajasti mu kõrval raamatukogus salaja šokolaadi sööb. Tal ka veel ühtegi ei ole, lohutan ma ennast.

Rahvusraamatukogu on muideks täiega nõme võrreldes Tartu ülikooli omaga: mobiiliga rääkida ei või (isegi mitte riiuli taga peidus), süüa ja juua ei või (samas, eks ma mõistan neid ka - Bertricau "Eesti identiteedi ja iseseisvuse" vahel, just seal L. Meri eessõna juures on nüüd minu halvaa jäljed), koju laenutada ei saa, suure kotiga sisse tulla ei tohi, stepsleid läpakatele ei jätku jne. Aga vähemalt on atmosfäär õpihõnguline: minu ees istuvatest noortest kolm on MSN-s ja üks uurib Orkuti uut vaata-mind-ja-ma-vaatan-sind feature'it.

Insaid džõuk prantsuse filoloogile

F. G. de Bray 19. sajandi Eesti ja Liivimaa taluelu käsitleva teose tõlkimisel on Kallista Kanni prantsuse-eesti sõnaraamatust suur abi. Samuti on sõnastik asendamatu ka keskaegsete üürikute tõlgendamisel.

Hea, et ma midagi kaasaegset tõlkima ei pea.

Aiai

Homme lähen kella üheksaks Rahvusraamatukokku ja hakkan oma bakatööd tegema. Ma ei kasutaks veel väljendit "bakat kirjutama", kuna ma täpselt veel ei tea, mis mul homme seal õppimismekas plaanis on. Eks ta mul mingi "eksprompt-värk" on - pealkirjagi ju veel pole, juhendaja mu kirjadele ei vasta ja millegi pärast paelub teema rohkem mu isa kui mind... Ma arvasin, et 22-aastaselt käivad sellised asjad ikka palju lihtsamini. Noh, et siuke väike teadusalge tuleb nagu iseenesest. Nõme, et ei tule. Aga loodame, et kui ma mõne päeva pärast vanemaks saan, kulgeb kirjutamine nagu iseenesest.