Neljapäeval ja reedel õppisin ma ennekõike kahte asja:
Tallinna selle nädala kõige tagaotsituim paberdokument on kutse uue kunstimuuseumi avamisele. Esimeseks põhjuseks on tõenäoliselt kaardil märgitud paaritu arv: asutus tundub nimelt olevat väljastanud enamjaolt ainult kutseid ühele, seega kunstihuviliste kunstihuvilised sõbrad jäävad koju. Teiseks seetõttu, et kutsutute valik on olnud suhteliselt juhuslik või siis vastupidi ekstreemselt põhjendatud, st et paljud, kes teoorias seal olema peaks, ei ole seda mitte. Ja kolmandaks, kui sind ei ole seal, siis sind ei ole kunstimaailma jaoks olemas (tsiteerin üht nendest, kes selle juhusliku/põhjendatud valiku ohvriks langes). Julgen viimases väites muideks tugevalt kahelda.
Igaljuhul on asi jõudnud nii kaugele, et üks kunstnik väitis, et ta on ära rääkinud ühe kunstimuuseumi töötaja, kes ta tagaukse kaudu sisse laseb, kuna oli kuulnud kuulujutte, et kutsel seisab with invitations only. Teine, ühe kunstiasutuse juhataja kavatseb aga protesti märgiks uhkel sammul uksest sisse jalutada, sest mis tähendab, et tema nimekirjast välja jäeti (tõenäoliselt kahtlustab vandenõud), ja kolmas, diplomaatilisest korpusest, uuris hiljuti häbelikult, et kellelt tasuks kutset küsida, sest talle tundub, et ta vist on nimekirjast unustatud.
Ja siis see teine õpitu: ärge käige improvisatsioonilise muusika kontsertidel - sellega nimelt harjub ära! Minu puhul on see jõudnud igaljuhul nii kaugele, et eelmisel pühapäeval, Chopini konkursi lõppkontserdil ootasin täiesti tõsimeeli, et kohe-kohe vajutab see 12-aastane klaverivirtuoos kaheksale klahvile korraga, lükkab äkilise liigutusega ümber oma tooli ning avardab tunduvalt publiku helikuulmise piire... Neljapäevasel jazzkontserdil Kunstihoones, kus käiku läksid küttepuud, kastekann ja kruus, tundus asi aga palju loogilisem, mis iseenesest on juba murettekitav.
Tallinna selle nädala kõige tagaotsituim paberdokument on kutse uue kunstimuuseumi avamisele. Esimeseks põhjuseks on tõenäoliselt kaardil märgitud paaritu arv: asutus tundub nimelt olevat väljastanud enamjaolt ainult kutseid ühele, seega kunstihuviliste kunstihuvilised sõbrad jäävad koju. Teiseks seetõttu, et kutsutute valik on olnud suhteliselt juhuslik või siis vastupidi ekstreemselt põhjendatud, st et paljud, kes teoorias seal olema peaks, ei ole seda mitte. Ja kolmandaks, kui sind ei ole seal, siis sind ei ole kunstimaailma jaoks olemas (tsiteerin üht nendest, kes selle juhusliku/põhjendatud valiku ohvriks langes). Julgen viimases väites muideks tugevalt kahelda.
Igaljuhul on asi jõudnud nii kaugele, et üks kunstnik väitis, et ta on ära rääkinud ühe kunstimuuseumi töötaja, kes ta tagaukse kaudu sisse laseb, kuna oli kuulnud kuulujutte, et kutsel seisab with invitations only. Teine, ühe kunstiasutuse juhataja kavatseb aga protesti märgiks uhkel sammul uksest sisse jalutada, sest mis tähendab, et tema nimekirjast välja jäeti (tõenäoliselt kahtlustab vandenõud), ja kolmas, diplomaatilisest korpusest, uuris hiljuti häbelikult, et kellelt tasuks kutset küsida, sest talle tundub, et ta vist on nimekirjast unustatud.
Ja siis see teine õpitu: ärge käige improvisatsioonilise muusika kontsertidel - sellega nimelt harjub ära! Minu puhul on see jõudnud igaljuhul nii kaugele, et eelmisel pühapäeval, Chopini konkursi lõppkontserdil ootasin täiesti tõsimeeli, et kohe-kohe vajutab see 12-aastane klaverivirtuoos kaheksale klahvile korraga, lükkab äkilise liigutusega ümber oma tooli ning avardab tunduvalt publiku helikuulmise piire... Neljapäevasel jazzkontserdil Kunstihoones, kus käiku läksid küttepuud, kastekann ja kruus, tundus asi aga palju loogilisem, mis iseenesest on juba murettekitav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar