Meie paneelmaja kõrvalparaadna korterinaaber

Juba mõnda aega hakkab meie paneelmaja kõrvalparaadna korterinaabril igal õhtul (varahommikul?) täpselt kell 00:00 helisema elektrooniline äratus, mis lõpeb punktipealt kell 00:59. Kuna paneelmaja seinad - eriti veel need, mis paraadnaid eristavad - on siinkandis õhukesed, siis mina selles ajavahemikus ei maga, vaid mõtlen, millal mõni meie lähimatest korterinaabritest, kes samuti 00:00-00:59 meeldivalt aega veedab, aru kaotab. Piiks-piiks-piiks-piiks... Või on paneelmaja elanikel keskmisest tugevamad närvid? Piiks-piiks-piiks-piiks... Ja millega võiks küll tegeleda meie paneelmaja kõrvalparaadna korterinaaber, kes sellise mugava lahenduse nagu "korduväratus" oma kellraadiolt eelmisel esmaspäeval üles leidis?

Meikõuver

Veebruar tuleb sama kollane nagu post-itid minu arvuti küljes (tegelt praegu vaatan, et see taust on pigem selline hallikas-kollakas). Äärmiselt oluline info, ühesõnaga.

Kaks tuhat seitse

Minu arvates oleks see aasta võinud alata otse maist. Või isegi juunist. Üleüldse oleks 2006 võinud veidi kauem kesta, sest praegused väljavaated ei tekita minus 2007. aastakäigu vastu küll veel mingit erilist usaldust: eesseisev külm ja hall veebruar, rohkem tööd, M-i akadeemilised kohustused, endiselt kadunud kass jms.

2006 oli üldplaanis väga positiivne aasta. 2007 peab nüüd end tõsiselt pingutama, et minu silmis heasse kirja jõuda :)

Zö frentš

Prantslastel on verb sellise tegevuse jaoks nagu "end katma väikeste ümmarguste pilvekestega" - se pommeler. Ma igaljuhul pommeleeruks praegu sajaga, kuna mu tarkusehammas valutab ja valuvaigistid ei aita. Pommeleerumine kindlasti toimiks - olen täiesti kindel.

Kassita, endiselt

Kadunud lemmikloomad on üks äärmiselt traagiline nähtus, mis peamiselt väljendub välkkiirelt lootusetusest lootusesse ja vastupidi liikuvas omaniku sisedialoogis. Õhtuti, kui väljas on külm ja vihmane, üritad ette kujutada, kuidas see sama kass, kes veel alles hiljuti leidis, et elektrisoojendusega vannitoapõrandalt ei tasu end üldse liigutada (ja kui, siis ainult söömiseks), eksleb praegu üksinda niisketel ja pimedatel Tallinna tänavatel. Seejärel lohutad end mõttega, et vastasmaja hoovis elab ju tegelikult üks nunnu hall emane kiisu, kes kindlasti Miki oma hoole alla võttis ja üleüldse on neil amore. Samas, mõtled, äkki ikka keegi pani ta kotti ja viis lihtsalt kaasa? Või on ta hoopis näiteks katuselt alla kukkunud ja kannatab vaikselt kuskil hästi-hästi lähedal? Aga olgem ausad, arutled endamisi, ta võis vabalt ka iseseisvalt seiklema minna... Ent kuidas ta ikka nendel pimedatel tänavatel hakkama saab? Ja jälle kogu see sama ringmõte otsast peale. Raadiosaatjaga kassi oleks vaja.

Eile öösel nägime igaljuhul ühte valge ninaotsaga kassi arglikult ühest kangialusest välja piilumas ja varitsesime poole kaheni tänaval lootuses seda nina uuesti näha.

Kassita

On kadunud me kass, me auväärne kass. Lahkus üleeile hommikul kell 11 ja tagasi pole enam tulnud. Musta värvi, valge kõhualune, valged käpad, kõva iseloom, tugev oma arvamus - selline nagu üks kassiisand olema peab. Kehalises üldmuljes on rõhk rohkem laiusele kui kõrgusele. Reageerib (teoorias) nimele Miki ja (praktikas) kutsumisele "kss-kss".

Kadakagurmaanlus

Maailma parimad asjad on alati need kõige lihtsamad, eks? - Eilsest õhtust üle jäänud kartulisalat, kanarull ploomiga ja Double Coffeest kaasa ostetud kohv. Antud hetkel täiesti vastupandamatu kombinatsioon, eriti veel, kui nautida seda oma töölaua taga samal ajal, kui väljas seatakse rahvamasside piiramiseks üles tõkkeid ja taevas keerleb helikopter.

Linnaõhk teeb vabaks

Kuidas mõista, kui väga tegelikult kesklinna armastad? - Tuleb kolida Lasnamäele. Arvan, et ma olen tulevikus isegi võimeline miljoni rohkem maksma (st laenu võtma) puhtalt sellepärast, et elada raadiuses "25-minutit Raekoja platsi jala". Ühistranspordist sõltuda on ikka jube tüütu. Lisaks veel ka ebatervislik ja figuurivaenulik.

Iseenesest on Lasnamägi oma lihtsuses ja värvituses lausa stiilne - selline 60dante laadis tulevikunägemuse realiseering. Või siis mannetum variant Metropolisest. Puudu on vaid futuristlikud hõljuvad liiklusvahendid, mis päästaksid 1/3 Tallinna elanikest (sh mind) hommikustest ummikutest. Senine rekordaeg kesklinna tööle jõudmises on hetkel 50 minutit, aga arvan, et seda annab kindlasti veel ületada.

Ma nüüd mõtlen, kuidas M selle teksti peale "Ei vingu!" ütleb :)

Esimene koolipäev

Täna on minu esimene 'mitte-akadeemiline' 1. september alates 1989. aastast. Keskkooli enam tõesti tagasi ei tahaks, aga ülikooli võiks küll uuesti minna. Igatsen nimelt Lauristini ja Vihalemma koduülesandeid. Ausalt. Eriti veel peale Postimehe seekordse online-intervjuu lugemist.

Meeleolu on kuidagi kurblik täna.

"Oi, need etendused on kõik välja müüdud!"

Keegi teab, kuidas saada Linnateatri "Eesti teatri lauludele" kaks piletit?

Tühitsoon

Viimasel paaril nädalal on mu kogemused kohaliku teenindussfääriga olnud pea ainult negatiivse alatooniga, kui just kodupoe müüjate tere-aitäh-nägemist välja arvata.

Esiteks suhtutakse minusse kui klienti nagu absoluutsesse nuhtlusesse - justkui mulle jubedalt meeldiks iga hommik helistada printeriparandusse ja uurida, et kas meie töövahend, mis juba üle kuu aja remondis ja mida iga hommik lubatakse mõne tunni pärast tagasi tuua, nüüd juba sai päriselt ka valmis või pean ma ikka veel ootama. Aga kes siis käsib lubada asju, mida tegelikult teostada ei saa?

Samamoodi ka söögikohtades. Eriti ülbe teenindus on näiteks Double Coffees. Ma annan hea meelega tippi, aga selle eest tuleb minuga pisutki tegeleda à la tervitada, informeerida, kui toiduga läheb veidi kauem ja natuke naeratada. Elementaarne ju.

Viu

Avastasin, et kui kool läbi, siis ei hakka sügis enam mitte 1. septembrist, vaid hoopis puhkusele järgnevast esimesest tööpäevast ehk siis antud juhul esmaspäevast, 7. augustist. Minu selleaastane suvi kestis seega kolm nädalat. Ootamatult lühike, ma ütleksin.

Lisaks sain täna oma õppelaenu tagasimakse graafiku (äkki need kõik on kokku üks sõna? Või hoopis kaks? Keeruline) - maksan oma... hmmm, kuidas nüüd öeldagi... "arukaid finantsotsusi" tagasi 2015. aastani ja tõenäoliselt olen selleks ajaks veel ka mõne uue laenu jõudnud soetada... Et ei võinud nüüd kolmapäeval Viking Lotoga siis jopata!

Puhkus

Jami.

Veni, vidi, vici.

Kuum on. Tööaeg venib. Aga...

1) Diplom käes.

2) Keegi hoolas õpilane leidis meie uue töökaaslase teadmata asukohta peidetud kondi üles ja asetas viisakalt lauale, kust meie ta omakorda üles korjasime. Seega enam ei pea kartma, et kont keskuses mõne sõnaraamatu või ülemuse aruannete vahelt välja ilmub. Uus töökaaslane tegeleb ise küll viimastel päevadel põhiliselt tööluusiga. Nii palju siis tarmukusest.

3) 13. juulil hakkab puhkus. Parem oleks, et kuumalainet puhkuse lõpuni jaguks. Metsades ja põldudel võiks samas muidugi ka vihma sadada. Paralleelselt. Et valitseks võrdsus ja ma saaks sügisel vanaema peenralt head ja paremat.

4) Tööl ei ole kliimaseadet. See on halb. Trükin kuumusega keskmiselt umbes 4 tähte minutis, mõtlen aeglaselt ja võimalikult vähe.

5) 24. juulil sõidan M-ga Itaaliasse, et kuumuses (parem oleks!) ohtralt liigtäis rongides sõita. Rooma ei jõua, peamiselt saksakeelsesse Süd-Tyroli aga küll.

Uus töökaaslane

Asjalik ja abivalmis, tarmukas. Samas jällegi pisut kurblik, kui ta tähelepanuta jäetakse. Või kui tema otsene ülemus teise ruumi otsustab liikuda. Taolisi kolleege võiks rohkemgi olla, leian ma, eriti veel selliseid, kes nii armsasti trepist üles ja alla liiguvad.

Kraade

Bäris Adekvaatne päevakava:

- panna erinevates CV-pankades juba nii armsaks saanud "kõrgharidus omandamisel" asemele "kõrgharidus"

- muuta blogi pealkirja

- vaadata iga 10 minut tagant ÕISi, et kas eile hommikul toimunu kohta on ilmunud ka mingi reaalne tõendusmaterjal

- vastata telefonikõnedele tunduvalt asjalikumal toonil kui üleeile

- üleüldse olla sellise "harituma" näoga

Ainuke jama on see, et suveluusi veel ikka ei ole, kuna peab hakkama mingit artiklit kirjutama ja kostüümi aktuseks valima. Need lõpetamised on üldse alati nii piinarikkad minusugugsele meedia poolt mõjutatud inimesele - peab peenemaks ja pruunimaks saama, võib-olla ka blondimaks, lisaks tuleb leida riided, mis optiliselt pisendavad ja jumet lisavad, sest selle esimese kahe sundmõttega läheb alati veidi nihu. Ohkuiraske.

Powerpointida või mitte?

Homme lähen kaitsma. Kell 11. Seejärel pean loodetavasti oma blogi pealkirjaga mingeid muutusi ette võtma.

Tööpakkumisi, eniuan?

Nostalgia

Siuke tunne on praegu. Tähistan M-i vanemate Lätist toodud "Esmeralda" karamellidega, millel on vana kooli maik.

Viimane eksam tehtud, 15. juunil asun kaitsma.

Nii ma saan veel hallid juuksed. Ja silma, mis valetades tõmbleb

Täna kella viieks peavad kõik ained õppeinfosüsteemis sees olema. Kell on 14:17 ja mu reedel tehtud kirjanduse eksamit veel kuskil ei kajastu.

-------------------------------------------------------------------------

Helistasin sekretärile, kes ütles, et tühja kah, peaasi, et tehtud. Mida nad siis panevad üldse neid "lõplikke tähtaegu", kui kõik lõpuks siiski paindlik on. Kohe mitu närvirakku maksis see hommik mulle. Homsest saab jälle hakata närveerima, kas ma üldse eksamist läbi sain. Draama, draama, draama...