Esimene koolipäev

Täna on minu esimene 'mitte-akadeemiline' 1. september alates 1989. aastast. Keskkooli enam tõesti tagasi ei tahaks, aga ülikooli võiks küll uuesti minna. Igatsen nimelt Lauristini ja Vihalemma koduülesandeid. Ausalt. Eriti veel peale Postimehe seekordse online-intervjuu lugemist.

Meeleolu on kuidagi kurblik täna.

"Oi, need etendused on kõik välja müüdud!"

Keegi teab, kuidas saada Linnateatri "Eesti teatri lauludele" kaks piletit?

Tühitsoon

Viimasel paaril nädalal on mu kogemused kohaliku teenindussfääriga olnud pea ainult negatiivse alatooniga, kui just kodupoe müüjate tere-aitäh-nägemist välja arvata.

Esiteks suhtutakse minusse kui klienti nagu absoluutsesse nuhtlusesse - justkui mulle jubedalt meeldiks iga hommik helistada printeriparandusse ja uurida, et kas meie töövahend, mis juba üle kuu aja remondis ja mida iga hommik lubatakse mõne tunni pärast tagasi tuua, nüüd juba sai päriselt ka valmis või pean ma ikka veel ootama. Aga kes siis käsib lubada asju, mida tegelikult teostada ei saa?

Samamoodi ka söögikohtades. Eriti ülbe teenindus on näiteks Double Coffees. Ma annan hea meelega tippi, aga selle eest tuleb minuga pisutki tegeleda à la tervitada, informeerida, kui toiduga läheb veidi kauem ja natuke naeratada. Elementaarne ju.

Viu

Avastasin, et kui kool läbi, siis ei hakka sügis enam mitte 1. septembrist, vaid hoopis puhkusele järgnevast esimesest tööpäevast ehk siis antud juhul esmaspäevast, 7. augustist. Minu selleaastane suvi kestis seega kolm nädalat. Ootamatult lühike, ma ütleksin.

Lisaks sain täna oma õppelaenu tagasimakse graafiku (äkki need kõik on kokku üks sõna? Või hoopis kaks? Keeruline) - maksan oma... hmmm, kuidas nüüd öeldagi... "arukaid finantsotsusi" tagasi 2015. aastani ja tõenäoliselt olen selleks ajaks veel ka mõne uue laenu jõudnud soetada... Et ei võinud nüüd kolmapäeval Viking Lotoga siis jopata!

Puhkus

Jami.

Veni, vidi, vici.

Kuum on. Tööaeg venib. Aga...

1) Diplom käes.

2) Keegi hoolas õpilane leidis meie uue töökaaslase teadmata asukohta peidetud kondi üles ja asetas viisakalt lauale, kust meie ta omakorda üles korjasime. Seega enam ei pea kartma, et kont keskuses mõne sõnaraamatu või ülemuse aruannete vahelt välja ilmub. Uus töökaaslane tegeleb ise küll viimastel päevadel põhiliselt tööluusiga. Nii palju siis tarmukusest.

3) 13. juulil hakkab puhkus. Parem oleks, et kuumalainet puhkuse lõpuni jaguks. Metsades ja põldudel võiks samas muidugi ka vihma sadada. Paralleelselt. Et valitseks võrdsus ja ma saaks sügisel vanaema peenralt head ja paremat.

4) Tööl ei ole kliimaseadet. See on halb. Trükin kuumusega keskmiselt umbes 4 tähte minutis, mõtlen aeglaselt ja võimalikult vähe.

5) 24. juulil sõidan M-ga Itaaliasse, et kuumuses (parem oleks!) ohtralt liigtäis rongides sõita. Rooma ei jõua, peamiselt saksakeelsesse Süd-Tyroli aga küll.

Uus töökaaslane

Asjalik ja abivalmis, tarmukas. Samas jällegi pisut kurblik, kui ta tähelepanuta jäetakse. Või kui tema otsene ülemus teise ruumi otsustab liikuda. Taolisi kolleege võiks rohkemgi olla, leian ma, eriti veel selliseid, kes nii armsasti trepist üles ja alla liiguvad.

Kraade

Bäris Adekvaatne päevakava:

- panna erinevates CV-pankades juba nii armsaks saanud "kõrgharidus omandamisel" asemele "kõrgharidus"

- muuta blogi pealkirja

- vaadata iga 10 minut tagant ÕISi, et kas eile hommikul toimunu kohta on ilmunud ka mingi reaalne tõendusmaterjal

- vastata telefonikõnedele tunduvalt asjalikumal toonil kui üleeile

- üleüldse olla sellise "harituma" näoga

Ainuke jama on see, et suveluusi veel ikka ei ole, kuna peab hakkama mingit artiklit kirjutama ja kostüümi aktuseks valima. Need lõpetamised on üldse alati nii piinarikkad minusugugsele meedia poolt mõjutatud inimesele - peab peenemaks ja pruunimaks saama, võib-olla ka blondimaks, lisaks tuleb leida riided, mis optiliselt pisendavad ja jumet lisavad, sest selle esimese kahe sundmõttega läheb alati veidi nihu. Ohkuiraske.

Powerpointida või mitte?

Homme lähen kaitsma. Kell 11. Seejärel pean loodetavasti oma blogi pealkirjaga mingeid muutusi ette võtma.

Tööpakkumisi, eniuan?

Nostalgia

Siuke tunne on praegu. Tähistan M-i vanemate Lätist toodud "Esmeralda" karamellidega, millel on vana kooli maik.

Viimane eksam tehtud, 15. juunil asun kaitsma.

Nii ma saan veel hallid juuksed. Ja silma, mis valetades tõmbleb

Täna kella viieks peavad kõik ained õppeinfosüsteemis sees olema. Kell on 14:17 ja mu reedel tehtud kirjanduse eksamit veel kuskil ei kajastu.

-------------------------------------------------------------------------

Helistasin sekretärile, kes ütles, et tühja kah, peaasi, et tehtud. Mida nad siis panevad üldse neid "lõplikke tähtaegu", kui kõik lõpuks siiski paindlik on. Kohe mitu närvirakku maksis see hommik mulle. Homsest saab jälle hakata närveerima, kas ma üldse eksamist läbi sain. Draama, draama, draama...

2 minuti sissekanne

Reede õhtust alates teen ma järgmisi asju:
- vaatan süümepiinadeta telekast kõiki kriminulle. Ja America's Next Top Modelit.
- lahendan ristsõnu aeglaselt ja mõnuga
- teen kooki (pisut ehk liigoptimistlik lähenemine, aga samas, kui ma kuskilt peaksin kokaraamatu üles leidma, siis...)
- hangin hobi
- ei loe prantsuskeelset väärtkirjandust. Kindlasti kohe mitte Hugod, Prousti ja Baudelaire'i. Beckettit võib-olla ainult õige natuke
- ostlen
- külastan kõikvõimalikke Tallinna baare ja kohvikuid kohe hästi mitu korda, et kaotatud aega tasa teha
- vestlen elavalt ja kella ei jälgi
- etendan jalka MM-l veenvalt oma vaatamist segava faktori osa

Elumere lainetel, mhm

Peaksin endale hobi leidma. Midagi graatsilist, meeliülendavat ja mõttetööd stimuleerivat. Lisaks ristsõnade lahendamisele.

... ja seda rohkem sissekandeid

Eilne vestlus sõbrannaga:

S says: A ma teen pulmaeelarvet.
Mina says: Su noormees kosis?
S: Ei ja ja.
M: ???
S: Ütles lihtsalt, et ma teeks eelarve. Nüüd ma teengi kolm erinevat.
M: ???
S: Einoh, et romantiline küsimine tuleb kindlasti ka, aga kõigepealt on vaja ikka majanduslikust küljest vaadata. Ega meil ka lõpmatuseni raha ei ole.

Wo ist das Romanze?

Mida vähem tööd, seda madalam produktiivsus

Nüüd, 65 lehekülge seljataga, ei suuda ma enam otsustada, kas tööl tagasi olla on halvem või parem kui kodus bakat kirjutada.

A Karl ne budet?

Käisin tööl erakorralisel koosolekul, kus saatkonna tähtsa nina eestvedamisel vaadati kriitilise pilguga üle võimalike vastuvõtule kutsutute nimekiri. Tuttavaid nimesid nägin palju, muuhulgas oli listis monsieur Karl Ristikivi. Noh, parem hilja kui mitte kunagi, ma ütleks.

Aitab küll!

Kakskend lehekülge täis. Ei viitsi enam.

Tõdemus

Viimase kuupäeva lähenedes tihenevad sissekanded.

/saatsin esimese osa esimese osa "juhendajale" ära/

Seitseteist koma viis

Mul on nüüd kokku umbes kaks ja pool lehekülge, millest viimase mooodustab hetkel veel suhteliselt seosetu tekst. 19. sajandi alguse Eesti- ja Liivimaa talupoegadest on ikka jube raske kirjutada. Suurema osa ajast tegelen mõisnike (sadistinirud!) vihkamisega, eriti veel nüüd, kui avastasin 1930ndatest pärineva näidete- ja detailiderohke "Eesti rahva ajaloo". Teine probleem on muidugi kõige selle "värvikülluse" prantsuskeelde panemine: ammm... "Adramaa"- terre machin..? "Maapäev"- conseil jour du monde...? "Peksupäev" - jour de frappe..? (Ma loodan nüüd siiralt, et keegi guugeldades mu tõlkeid tõe pähe ei võta)

Ja et i-ngumisele veel täpp peale panna, siis - kes tahab selliste päiksepaisteliste ilmadega kirjutada, ah?

Oeh, ma ainult vinguksin praegu. Bladi diplom, misjaoksüldse!