Uus töökaaslane

Asjalik ja abivalmis, tarmukas. Samas jällegi pisut kurblik, kui ta tähelepanuta jäetakse. Või kui tema otsene ülemus teise ruumi otsustab liikuda. Taolisi kolleege võiks rohkemgi olla, leian ma, eriti veel selliseid, kes nii armsasti trepist üles ja alla liiguvad.

Kraade

Bäris Adekvaatne päevakava:

- panna erinevates CV-pankades juba nii armsaks saanud "kõrgharidus omandamisel" asemele "kõrgharidus"

- muuta blogi pealkirja

- vaadata iga 10 minut tagant ÕISi, et kas eile hommikul toimunu kohta on ilmunud ka mingi reaalne tõendusmaterjal

- vastata telefonikõnedele tunduvalt asjalikumal toonil kui üleeile

- üleüldse olla sellise "harituma" näoga

Ainuke jama on see, et suveluusi veel ikka ei ole, kuna peab hakkama mingit artiklit kirjutama ja kostüümi aktuseks valima. Need lõpetamised on üldse alati nii piinarikkad minusugugsele meedia poolt mõjutatud inimesele - peab peenemaks ja pruunimaks saama, võib-olla ka blondimaks, lisaks tuleb leida riided, mis optiliselt pisendavad ja jumet lisavad, sest selle esimese kahe sundmõttega läheb alati veidi nihu. Ohkuiraske.

Powerpointida või mitte?

Homme lähen kaitsma. Kell 11. Seejärel pean loodetavasti oma blogi pealkirjaga mingeid muutusi ette võtma.

Tööpakkumisi, eniuan?

Nostalgia

Siuke tunne on praegu. Tähistan M-i vanemate Lätist toodud "Esmeralda" karamellidega, millel on vana kooli maik.

Viimane eksam tehtud, 15. juunil asun kaitsma.

Nii ma saan veel hallid juuksed. Ja silma, mis valetades tõmbleb

Täna kella viieks peavad kõik ained õppeinfosüsteemis sees olema. Kell on 14:17 ja mu reedel tehtud kirjanduse eksamit veel kuskil ei kajastu.

-------------------------------------------------------------------------

Helistasin sekretärile, kes ütles, et tühja kah, peaasi, et tehtud. Mida nad siis panevad üldse neid "lõplikke tähtaegu", kui kõik lõpuks siiski paindlik on. Kohe mitu närvirakku maksis see hommik mulle. Homsest saab jälle hakata närveerima, kas ma üldse eksamist läbi sain. Draama, draama, draama...

2 minuti sissekanne

Reede õhtust alates teen ma järgmisi asju:
- vaatan süümepiinadeta telekast kõiki kriminulle. Ja America's Next Top Modelit.
- lahendan ristsõnu aeglaselt ja mõnuga
- teen kooki (pisut ehk liigoptimistlik lähenemine, aga samas, kui ma kuskilt peaksin kokaraamatu üles leidma, siis...)
- hangin hobi
- ei loe prantsuskeelset väärtkirjandust. Kindlasti kohe mitte Hugod, Prousti ja Baudelaire'i. Beckettit võib-olla ainult õige natuke
- ostlen
- külastan kõikvõimalikke Tallinna baare ja kohvikuid kohe hästi mitu korda, et kaotatud aega tasa teha
- vestlen elavalt ja kella ei jälgi
- etendan jalka MM-l veenvalt oma vaatamist segava faktori osa

Elumere lainetel, mhm

Peaksin endale hobi leidma. Midagi graatsilist, meeliülendavat ja mõttetööd stimuleerivat. Lisaks ristsõnade lahendamisele.

... ja seda rohkem sissekandeid

Eilne vestlus sõbrannaga:

S says: A ma teen pulmaeelarvet.
Mina says: Su noormees kosis?
S: Ei ja ja.
M: ???
S: Ütles lihtsalt, et ma teeks eelarve. Nüüd ma teengi kolm erinevat.
M: ???
S: Einoh, et romantiline küsimine tuleb kindlasti ka, aga kõigepealt on vaja ikka majanduslikust küljest vaadata. Ega meil ka lõpmatuseni raha ei ole.

Wo ist das Romanze?

Mida vähem tööd, seda madalam produktiivsus

Nüüd, 65 lehekülge seljataga, ei suuda ma enam otsustada, kas tööl tagasi olla on halvem või parem kui kodus bakat kirjutada.

A Karl ne budet?

Käisin tööl erakorralisel koosolekul, kus saatkonna tähtsa nina eestvedamisel vaadati kriitilise pilguga üle võimalike vastuvõtule kutsutute nimekiri. Tuttavaid nimesid nägin palju, muuhulgas oli listis monsieur Karl Ristikivi. Noh, parem hilja kui mitte kunagi, ma ütleks.

Aitab küll!

Kakskend lehekülge täis. Ei viitsi enam.

Tõdemus

Viimase kuupäeva lähenedes tihenevad sissekanded.

/saatsin esimese osa esimese osa "juhendajale" ära/

Seitseteist koma viis

Mul on nüüd kokku umbes kaks ja pool lehekülge, millest viimase mooodustab hetkel veel suhteliselt seosetu tekst. 19. sajandi alguse Eesti- ja Liivimaa talupoegadest on ikka jube raske kirjutada. Suurema osa ajast tegelen mõisnike (sadistinirud!) vihkamisega, eriti veel nüüd, kui avastasin 1930ndatest pärineva näidete- ja detailiderohke "Eesti rahva ajaloo". Teine probleem on muidugi kõige selle "värvikülluse" prantsuskeelde panemine: ammm... "Adramaa"- terre machin..? "Maapäev"- conseil jour du monde...? "Peksupäev" - jour de frappe..? (Ma loodan nüüd siiralt, et keegi guugeldades mu tõlkeid tõe pähe ei võta)

Ja et i-ngumisele veel täpp peale panna, siis - kes tahab selliste päiksepaisteliste ilmadega kirjutada, ah?

Oeh, ma ainult vinguksin praegu. Bladi diplom, misjaoksüldse!

Jama lugu

Ühtegi lehekülge veel pole. Aga see-eest on Kristiina, kes parajasti mu kõrval raamatukogus salaja šokolaadi sööb. Tal ka veel ühtegi ei ole, lohutan ma ennast.

Rahvusraamatukogu on muideks täiega nõme võrreldes Tartu ülikooli omaga: mobiiliga rääkida ei või (isegi mitte riiuli taga peidus), süüa ja juua ei või (samas, eks ma mõistan neid ka - Bertricau "Eesti identiteedi ja iseseisvuse" vahel, just seal L. Meri eessõna juures on nüüd minu halvaa jäljed), koju laenutada ei saa, suure kotiga sisse tulla ei tohi, stepsleid läpakatele ei jätku jne. Aga vähemalt on atmosfäär õpihõnguline: minu ees istuvatest noortest kolm on MSN-s ja üks uurib Orkuti uut vaata-mind-ja-ma-vaatan-sind feature'it.

Insaid džõuk prantsuse filoloogile

F. G. de Bray 19. sajandi Eesti ja Liivimaa taluelu käsitleva teose tõlkimisel on Kallista Kanni prantsuse-eesti sõnaraamatust suur abi. Samuti on sõnastik asendamatu ka keskaegsete üürikute tõlgendamisel.

Hea, et ma midagi kaasaegset tõlkima ei pea.

Aiai

Homme lähen kella üheksaks Rahvusraamatukokku ja hakkan oma bakatööd tegema. Ma ei kasutaks veel väljendit "bakat kirjutama", kuna ma täpselt veel ei tea, mis mul homme seal õppimismekas plaanis on. Eks ta mul mingi "eksprompt-värk" on - pealkirjagi ju veel pole, juhendaja mu kirjadele ei vasta ja millegi pärast paelub teema rohkem mu isa kui mind... Ma arvasin, et 22-aastaselt käivad sellised asjad ikka palju lihtsamini. Noh, et siuke väike teadusalge tuleb nagu iseenesest. Nõme, et ei tule. Aga loodame, et kui ma mõne päeva pärast vanemaks saan, kulgeb kirjutamine nagu iseenesest.

Pseudoigavus

Terve tänane päev on sisuliselt möödunud mõtle-ise-endale-ülesanne loosungi all. Hommikul värskendasin koduleheküljel pool aastat vanasid uudiseid, liigitasin kaheksa kuu jooksul kogunenud pilte erinevatesse kaustadesse, käisin pikal lõunal (see, et Double Coffees toitudega ligi 40 minutit aega läks, tundus lausa õnnistusena), trükkisin ümbrikuid kahe nädala pärast toimuvale vastuvõtule ja nüüd kirjutan blogi. Homme see-eest tuleb täna hilisõhtul (hilinemisega) saabuva info põhjal kiirkorras hakkama projekti kirjutama, mis 31. märtsil peab Eesti pinnalt lahkuma. Jama ikka, see pseudovärk...

Spämm (+ pakun konkurentsi)

Vot selline asi saabus mu meiliaadressile:

22.-23. märts, koolitus "Personali andmete analüüs Excelis":

"2-päevase kursuse eesmärk on anda teadmised oluliste valemite/funktsioonidega töötamiseks, andmete analüüsiks ja aruannete koostamiseks. /---/ Kursuse tulemusena: mõistate oluliste valemite olemust ja oskate kasutada nende võimalusi - nagu näiteks: isikukoodist sünniaja ja vanuse leidmine. /---/ Kursuse maksumus: 2 850.-+km"

Maeivõi.

PS. pakun kiirkursust "Isikukoodist sünniaja ja vanuse leidmine 3 minutiga". Õpetan kasvõi MSN-i teel. Või telefonis. 28,50 EEK / õpilane.

Pretensioonikas tšikk

Kui minu hambal, kes alles eelmisel aastal parandusest tuli, on valida, kas hakata valutama nn kontoritundidel töönädala sees või laupäeval peale kella kolme, kui mu hambaarst juba on koju läinud, siis valib ta viimase variandi. Hea naine!